MIS TEEB jõulud jõuludeks ning annab pühadega kaasaskäivale kirevale kombestikule sisemise tähenduse ja elujõu?
Vaata iga päev maailma nii, nagu oleks see esimene kord
25. detsember 2012, 20:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Need, kellele jõulude kaubanduslik või meelelahutuslik taust on teisejärguline või lausa häiriv, vastaksid tõenäoliselt: jõulud on perepühad. Võtta aega lähedaste inimeste jaoks, teha neile rõõmu ja väljendada oma tänulikkust, olla hooliv ja tähelepanelik — kõik see võiks aga kuuluda ka teiste püha- ja argipäevade juurde.
Kristlastele esimesena pähe tulev tõdemus, et jõulud on Jeesus Kristuse sünnipäev, on samuti õige vaid osaliselt. Jeesuse täpne sünniaeg on teadmata ning selle pühitsemine 25. detsembril saab alguse alles IV sajandil, kui kristlik kirik keiser Constantinuse õhutusel hulga teiste päikesekultuse elementide kõrval võttis üle ka talvise pööripäeva kui Võitmatu Päikese (ladina keeles Sol Invictus) sünnipäeva.
Teisalt on kristlike jõulude algupära nähtud hoopiski juutide lehtonnide pühas, sest mõlemas on tähtsal kohal valguse ja eluvee sümbolid. Maausulised näevad jõuludes talvist pööripäeva ja uue aasta (ajastaja) algust.
NIISIIS ON jõulupühades pika aja jooksul segunenud eri religioonide elemendid ning kirik ei peaks püüdma neid üksnes endale hoida või kristliku kuulutusega siduda. Seda enam et ajaloolises plaanis on 25. detsember Jeesuse sünnipäevana kaheldav.
Tuues esile valguse ja pimeduse kontrasti, puudutavad jõulud hoopis sügavamat külge meie inimeseks olemises, kui hõlmab vaid üks ajastu, kultuur või religioon. Johannese evangeeliumi proloogis öeldakse Kristuse kohta: «Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli just maailma tulemas. Ta oli maailmas, ja maailm on tekkinud Tema läbi, ja ometi maailm ei tundnud Teda ära.»
Valguse väärtus on selles, et ta võimaldab meil selgemalt ja paremini näha. Kummatigi ei ole valgusest kasu, kui inimesel pole silmi või ta need kramplikult kinni pigistab, pidades valgust liiga eredaks.
ERIC-EMMANUEL SCHMITTI romaani «Oscar ja Roosamamma» peategelane on kümneaastane poiss, kes põeb ravile allumatut leukeemiat. Teda ümbritsevad täiskasvanud püüavad halva mängu juures head nägu teha. Ainus, kes julgeb välja öelda tõde, mida Oscar niigi aimab, on haiglas vabatahtlikuna töötav vanem naine, keda kutsutakse Roosamammaks.
Ta pakub poisile välja omamoodi mängu. Nad lepivad kokku, et Oscari iga päev läheb arvesse kümne aastana. Roosamamma õhutusel hakkab Oscar Jumalale kirju saatma. Tänu nendele kirjadele ja tänu Roosamammale leiab Oscar taas elurõõmu, tahtmise leppida oma vanematega ja julguse minna vastu homsele.
Oma kirjades kutsub Oscar Jumalat korduvalt külla ning on pisut pettunud ja pahane, kui too ei tule. Viimases läkituses aga kirjeldab Oscar üht varast hommikutundi, mil Jumala külaskäik sai teoks.
«Ja siis ma sain aru, et Sa tuled. Oli hommik. Ma olin terve maakera peal täiesti üksi. Nii vara oli, et linnud magasid veel, ja isegi valveõde proua Ducru oli ilmselt silma looja lasknud, ja Sina püüdsid koitu valmis meisterdada. Ega see Sul kerge ei olnud, aga Sa ei jätnud ka jonni. Taevas hakkas heledamaks minema. Sa täitsid õhu, valge, halli, sinisega, Sa tõrjusid pimedust minema, Sa puhusid maailmale hinge sisse. Sa ei jätnud järele. Ja siis sain ma aru, mis on Sinu ja meie vahe: Sina oled väsimatu vend! Kes ei väsi kunagi. Alati tööl. Siin on teile päev! Ja siin teile öö! Ja siin kevad! Ja siin talv! Ja siin on Peggy Blue! Ja siin Oscar! Ja siin Roosamamma! Igavesti võimas!
Ma sain aru, et Sa oled kohal. Et sa avaldad mulle oma saladuse: vaata iga päev maailma nii, nagu oleks see esimene kord.
Siis ma tegin nii, nagu Sa soovitasid, kohe päris hoolikalt. Esimene kord. Ma vaatasin valgust, värve, puid, linde, loomi. Ma tundsin, kuidas õhk tuleb ninasõõrmete kaudu sisse ja laseb mul hingata. Ma kuulsin koridoris hääli, mis kõlasid nagu katedraali võlvide all. Ma värisesin selgest rõõmust. Õnnest, et ma olen olemas. See oli imeline.
Aitäh sulle, Jumal, selle eest. Mul oli selline tunne, et Sa võtsid mul käest kinni ja viisid mind saladuse südamesse saladust vaatama. Aitäh.»
KUI JUMAL sai inimeseks ja elas meie keskel, siis mitte selleks, et pakkuda meile järjekordset uut ja senisest paremat religiooni, poliitikat, eetikat, ühiskonda või kirikut, vaid selleks, et viia meid saladuse südamesse. Jõulude ning kogu inimeseks olemise saladus ongi see: vaata maailma iga päev nii, nagu oleks see esimene kord. Või viimane.
Jõulurõõmu igasse kodusse ja südamesse!