Ajal, mil enamik inimesi otsib metsast kaharate okstega jõulupuid, läksime meie sinna vaatama hoopis seda, missuguseid omapäraseid vorme näitavad tormituule maa seest välja rebitud kuusejuured.
Juuretondid ehtisid end valge jõulurüüga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes on lasteaias käinud või seal oma lapsi hoidnud, peaks mäletama laulu päkapiku jõuluööst (varasematel aegadel ka nääriööst), mille sõnad on kirjutanud Eno Raud ja viisi Raivo Kõrgemägi. See kõneleb päkapikust, kes oli täpselt pika päka jagu pikk ning kelle majake asus metsas suure kuusekännu all. Igal jõulu- või nääriööl vupsas ta sealt välja ning hakkas kibekiiresti tegutsema: riputas loomadele puude külge leiba ja saputas lumme ristikheina. Mõistagi olid kingisaajad mehikesele selle eest väga tänulikud.
Jõulude eel lumise laane keskel sumbates ei tundugi see luuletus ainult fantaasiana. Metsas leidub palju haralisi juurepalle, mille külje all võiks vabalt peituda mõne mehikese majake. Maa seest välja kistud kogumid moodustavad kohati lausa suuri seinu ning juurte vahele tekkinud avaused meenutavad väikseid aknaid. Et päkapiku juurde teed jooma minna, tuleb vaid õige kuusekänd üles leida.
Samas tasub olla ettevaatlik, sest üks teine lastelaul, mille sõnad on kirjutanud Heldur Karmo ja viisi Marjatta Pokela, ütleb nii: «Kõrge kuuse kännukoopas on metsatondi ase, seal tema elab ja seal tema magab ja sinna ta teisi ei lase.» Laulu lõpus selgub siiski, et tegu on sõbraliku tondiga, keda lapsed sooviksid endale mängukaaslaseks.
Rahvasuus on ka juurekogumeid kolliks või tondiks nimetatud. Hämaruses võivad need metsas kõndijale tõesti jätta mulje, justkui seisaks eemal puude vahel karu, põder või hoopis mõni ebamaine tegelane. Kujutlusvõimele annavad hoogu kändudest taeva poole väänlevad juured ja nendel kasvama hakanud samblikututid.
Omapärased juuretondid teevad metsas kõndimise põnevaks.
Tuulte tehtud taiesed
Praegu, mil puid ja kände katab valge lumi, pole metsakollid kuigi hirmutava välimusega. Kui möödunud nädalal fotograafiga loodusetundjate Mihkel ja Anne Maala juhatusel ringi kõndisime, mõjusid need rohkem laane kaunistusena. Kändudele sadanud lumi moodustas huvitavaid mustreid ja kujundeid. Ühes kohas joonistus välja mammut, teisal märkasime kahte malbet lohet, kolmandas paigas lebas morsapaar.
«Praegu on nad jõulukollid,» ütles Mihkel Maala, kes hangede vahel teistele jälgi ette tegi.
Sumpasime Aimla looduskeskuse lähedal riigimetsa tukas, mille kõrval laius hiljutine uuendusraie lank. Põnevat jätkus seal igal sammul.
«Kuidas need kollid metsa alla tekivad?» palusin täpsemat selgitust.
«Seletus on lihtne: on olemas tuulemurd, mis tekib siis, kui puud murduvad, ja tuuleheide. Siin ongi tegemist tuuleheitega: iilid on kuused pikali lükanud,» rääkis Mihkel Maala. «Heide tekib tavaliselt just kuuskede puhul, sest nood ajavad oma juured mööda maapinda laiali. Neil pole sügavat ankrut, mis neid kõvasti maa küljes kinni hoiaks.»
Tuuleheite tekkimise juures mängivad rolli ka kasvutingimused.
«Tavaliselt tekib seda palju siis, kui kõrval asuval langil on tehtud lageraiet,» kõneles Mihkel Maala. «Selle äärde püsti jäänud kuused ei ole tugeva tuulega harjunud — varem seisid nad ju teiste keskel ja toetasid üksteist.»
«See on tõesti nii, et kui tihedas metsas kasvanud puudelt kaaslased kõrvalt ära võtta, on nad tuule suhtes abitumad. Nad pole harjunud üksi olema. Aga vaata lagedal sirgunud kuuske: teda torm ei murra. Ta on tuulega harjunud ja hoiab end juurtega kõvasti maa küljes kinni,» täiendas Anne Maala.
Põhjusi on palju
Samuti mõjutavad puude saatust ilmaolud.
«Näiteks enne kurikuulsat 2005. aasta jaanuaritormi oli sadanud palju vihma, nii et puude võrad olid rasked. Lisaks sellele oli maa sula. Seepärast oligi tuulel kerge puid mullast välja rebida,» selgitas Mihkel Maala ning seiras metsa all lebavaid kände ja tüvesid. «Needki võivad pärineda just jaanuaritormi ajast.»
«Tuule heidetud puud on sageli kasvanud madalamal või ebastabiilsemal maastikul,» lisas Anne Maala. «Oleme lastega looduses käies nende mätaste külje all tihti märganud ka kivisid: ilmselt on kuusk hakanud algul kivi peal kasvama.»
Oma rolli mängib mõistagi veel kuuse looduslik vaenlane juuremädanik ehk juurepess. Mihkel Maala selgitust mööda ei suuda puu ennast veidi mädanenud juurtega enam tugevasti maa sees kinni hoida ning vajubki suurema tuulega pikali.
Jäävad uut elu kandma
«Mis neist kollidest edasi saab?» jätkasin pärimist.
«Mis neist ikka saab. Jäävad siia metsailuks ja hoiavad looduslikku mitmekesisust. Kännul hakkab arenema uus elu: sellele kasvavad seened ja osa linnuliike teeb sinna õõnsustesse pesa. Näiteks käblikute põhilised pesakohad ongi just tuuleheite kännualused. Juureseina äärde armastab pesa teha pruunkaru. Langenud puu ladva all, kus on varjulisi oksi rohkem, seab end sageli sisse metsseaemis. Tüve all leiavad endale koha ka kährikud. Siin on hea vaikne olla: ei tuiska ega saja,» kostis Mihkel Maala vastuseks.
Mõistagi võivad metsaomanikud need tuule heidetud tüved ja juurepallid ka lahti lõigata ning metsast välja vedada, kuid üksikute puude puhul ei ole see just tulus töö. «Sageli jäävad need ikkagi loodusesse, kus neil algab uus eluring,» sõnas Mihkel Maala.
Seega on juuretondid ühed tänuväärsed tegelased, kellel on peale metsaaluse ilmestamise täita veel mitu tähtsat ülesannet. Muu hulgas tuletavad nad meile meelde looduse ürgset jõudu — võimsat energiat, millega tormituul kuuski maa seest välja kisub ja mööda metsa laiali pillutab. Inimene on selle kõrval pisike kui putukas.