Tuliuus, senise 24 asemel 48 kaadrit sekundis pakkuv filmiformaat HFR 3D on kino homne päev. Esimene film, mis selles formaadis linastus, on rohkelt pärjatud režissööri Peter Jacksoni triloogia avalugu «Kääbik. Ootamatu teekond».
48 kääbikut sekundis
19. detsember 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis saab seda täies ilus nautida üksnes Tallinnas Forum Cinema kahes suuremas saalis.
80 aastat on filmisõprade silmad harjunud vastu võtma 24 kaadrit sekundis. Nii pole midagi imestada, et uus formaat on endaga kaasa toonud omajagu kriitikat. Maailma lehtedes on saanud sõna nii koduperenaised, kel on harjumatu pilt pannud pea valutama ja ajanud südame pahaks, kui ka professionaalsed kriitikud, kes on võrrelnud üliteravaid kaadreid hüperreaalse, kuid samas steriilse HD-telepildiga.
Realistlik fantaasiamaailm
HFR on midagi sootuks uut ja tähelepanuväärset kinomaailmas, kus viimane suur uuendus oli ruumiline film. Kui olla päris korrektne, tuleb 3D-kino algusajaks pidada siiski 1890. aastat, mil Briti filmipioneer William Friese-Greene sai esimese 3D-filmi patendi. Siis näidati aga korraga kahte filmi ning läbi eraldi agregaadi vaadates aeti pildid lihtsalt üksteise peale, tekitades niimoodi ruumilise efekti.
3D ongi põhimõtteliselt hästi unustatud vana — Ameerika kinokunstis sai juba 1950. aastatel, esimese sõjajärgse majandusbuumi ajal väga menukaks anaglyp-tehnoloogia. Kindlasti on see tuttav retrofilmidest, kus publik kannab kinosaalis istudes pentsikuid sinise ja punase klaasiga stereoprille.
Siis aga taandusid ruumilised filmid pisitasa nišitooteks, kuni saabus aasta 2009, mil James Cameron lõi oma 3D-formaadis eepilise ökofantaasialooga «Avatar» maailma kinokunstil jalad alt. See film ei olnud suurepärane ainuüksi sisulises, vaid ka tehnoloogilises mõttes, kannustades innovatsiooni ja osutudes teerajajaks.
Tänapäeva tehnika kiire arengu juures on isegi veidi kummaline, et kohe pärast «Avatari» ei juhtunud õigupoolest midagi põhimõtteliselt uut. Siis tuli Peter Jackson ning otsustas lasta publikul kogeda, kui mitmekülgne võib üks kinoelamus olla.
Kaks korda rohkem
Mis siis HFR-i puhul ekraanil toimub? Kas vahe nii-öelda tavalise 3D-ga on üldse märgatav või on tegemist pelgalt osava hästi ajastatud turundusnipiga?
Vahe on tõepoolest märgatav. Põhimõtteliselt ei ole tegu teab mis raketiteadusega: silm näeb lihtsalt iga sekundi kohta kaks korda rohkem kaadreid. Peter Jackson on ise selgitanud, et kui mõnele inimesele on 3D ebamugav värina ja vilkumise pärast, siis HFR 3D puhul seda ei esine. Seega on kogemus tunduvalt leebem ja silmi säästvam.
Tõsi, fantaasiamaailma edasi andes pole ligi kolmetunnises filmis detailidega koonerdatud. Silmadel on säärase üleküllusega kohaneda üpris keeruline ning aju vastuvõtuvõime on ju lõppude lõpuks piiratud. Teisalt jätab ultraterav pilt vaatajale võimaluse fookustada pilku just teda huvitavatele detailidele. Tegelaste liikumine on igal juhul sujuvam ja loomulikum ning näiteks lahingustseenid on seninägematu kvaliteediga.
Kohati on kaadrid siiski tarbetult kontrastsed ning meenutavad tõepoolest isikupäratut HD-telepilti ja viivad mõtted tahtmatult pigem arvutimaailma virtuaalreaalsuse kui klassikalise filmiesteetika suunas.
Eriline vorm toob endaga pahatihti kaasa ka selle, et sisu asemel keskendutaksegi sellele. Nii jäävad «Kääbiku» esimese filmi puhul sageli tagaplaanile näitlejate suurepärane töö, Peter Jacksoni peen stiilitunnetus ning Tolkieni paiguti üsna tumeda muinasmaailma võimas visualiseerimine.
Piinlikult originaalitruu «Kääbik» kannab vaataja otse sündmuste keerisesse ning annab kindlasti suurepärase elamuse ka tavalise 3D ja hariliku 35-millimeetrise filmilindi abil, kuid HFR 3D formaadi pakutava mitmetahulisuse vastu need ei saa. Tasakaal suurejoonelise ja uuendusliku filmiformaadi ning fantaasiarikkalt edastatud loo vahel on kenasti paigas.
«Kääbik» on kahtlemata üks aasta märgilisemaid filme ning igati väärt seda, et võtta ette pikk ja ohtudeküllane rännak ääremaalt otse Tallinna südamesse.