MÕELDES EESTI lastele, meenuvad mulle alati Tšiili kaevurid. Kui mäletate, siis kaks aastat tagasi elati kogu maailmas kaasa mõnekümnele maa alla kinni jäänud kaevurile. Inimesed muretsesid, kas südasuvel lõksu jäänud töömehed ikka pääsevad jõuludeks koju. Õnneks said nad juba oktoobrikuus välja. Seda sündmust olevat meedia vahendusel jälginud miljard silmapaari.
See teeb omamoodi kurvaks. Meie ei saa kokku miljonitki silmapaari, mis kas või jõulude lähenedes tunneks huvi, kuidas läheb kõigil Eesti lastel.
Vahel räägitakse 40 000 üksikvanemaga perest. Suuremates linnades on tänavad täis plakateid, mis issi asukohta uurivad. Raadiost oleme kuulnud, et mehed peksavad oma lapsi. See kõik ütleb, kes on süüdi, kuid ei paku, mida laste heaks teha.
Veelgi enam — kõige hullemas seisus lastest ei taha me midagi kuulda ega neid plakatitel näha, sest see on liiga valus. Need on lapsed, kelle kohta ametlikus keeles öeldakse «vanemliku hoolitsuseta». Maakeeli tähendab see lapsi, kellest lihased vanemad küünemusta võrragi ei hooli või kellel vanemaid pole.
ÕNNEKS LEIDUB inimesi, kes ka sellistele lastele üritavad kodusoojust pakkuda. Kolmes Eesti maakonnas on SOS lasteküla.
Külas töötavad inimesed, kellele iga laps on kuldaväärt. Tegelikult soovivad lapsed ju lihtsaid asju: kallistusi, hoolimist, kellegi kaisus pikutamist ja lugude jutustamist, koolist tulles sooja kodusöögi lõhna, talvel ühist suusatamist, koolitunnistuse eest paid ja veel paljut, mis terves peres kasvavale lapsele paistab loomulik.
SOS lasteküla pakub kodu 150 lapsele, et ka nemad saaksid kasvada armastuse, austuse ja turvatundega. Eriti tähtis on see, et külades õpetatakse lastele vastutust oma elu ja hakkamasaamise ees.
Tänavu on näiteks lapsed ise kaasatud sellesse, et neil tuleks toredad jõuluvanaga jõulud. Koostöös Eesti Posti printimiskeskusega valmistati lastejoonistustega kaardid, kalendrid ja tassid, mida ettevõtetel on võimalik jõuludeks soetada ja saata. Iga selline kingitus tähendab laste toetamist.
Tänu sellele õpivad lapsed, et millegi saamiseks tuleb ise midagi ette võtta. Just nii, nagu kasvatatakse sisse oma ema ja isaga elavatele põnnidele: igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Pisikestel inimestel on tuleviku sepistamises lihtsalt abi vaja.
Hiljuti jälgisin üht ümmarguselt aastavanust põnni. Ta oli nähtavasti just ära õppinud, kuidas võtta saabas jalast. Teine pool «rehkendusest» oli veel liiga keeruline ja nõnda läkski tal vaja ema abi. Rõõmsalt kõkutades võttis laps saapa jalast, ema pani selle tagasi, laps kilkas ja võttis ära, ema pani tagasi ja nõnda üha uuesti ja uuesti. Tõesti, nii toimetava väikse inimese kui seda pealt vaatava võhivõõra täiskasvanu rõõmuks pole palju vaja. Armastusest piisab.
Jõulude eel ja ajal oleks ju tore, kui mõttetera «Iga laps on väärtus» poleks sõnakõlks, vaid meie kõigi mõtteviisi loomulik osa. Loodetavasti on tänavu hoolitsust ja armastust vajavatele lastele tähelepanu pööravaid inimesi Eestis vähemalt sama palju, kui paar aastat tagasi oli võhivõõrastele välismaistest kaevuritele kaasaelajaid.