Igal aastal ootavad koolilapsed eriti innukalt esimest vaheaega, soovides koguda jõudu porise hilissügise seljatamiseks. Minule olid kümme senist sügisvaheaega tundunud suurteks tegudeks liiga lühikesed ning seetõttu olid need kulgenud enamasti logeldes ja lõunani magades. Üheteistkümnes möödus teisiti.
Pärast viimast koolipäeva pakkisime klassiõe Anna Metsa ja Taanis Aarhusi ülikoolis esimesel kursusel õppiva poiss-sõbra Uku Lilleväljaga oma seitse asja ning valmistusime teadmatust tulvil reisiks. Muide, seitsme asja mainimine pole pelgalt kujund: meie kümnepäevase reisi nodi pidi mahtuma odavlennu käsipagasisse. Et katsime kõik kulutused oma napist taskurahast, proovisime hakkama saada nii soodsalt kui võimalik.
Hamburgis lageda taeva all
20. oktoobri varahommikul istusime Tallinnas odavlennule ning peagi olime Bremenis, kus elab kolmkümmend korda rohkem inimesi kui Viljandis. Lennukilt maha astunud, sain kohe tunda seljakotiränduri «rõõme»: halba ilma kartes olin kaasa võtnud vaid karvased saapad, aga justkui kiuste oli temperatuur tõusnud kahekümne soojakraadini.
Sattusime Bremenisse ajal, kui seal käis Saksamaa vanim laat Freimarkt, mida külastab igal aastal üle nelja miljoni inimese. Tänavad olid täis järelhaagiseid, kus müüdi saksalikke piparkoogisüdameid, kommituutusid ja praevorste, ning linna oli püstitatud lõbustuspark.
Leidsime kaheks ööks ulualuse majandusteadust õppiva kohaliku üliõpilase juures, kellega olime enne veebikülje couchsurfing.org kaudu kokku leppinud. See veebileht viib kokku rändurid ning inimesed, kes on valmis neile oma diivanil või varuvoodis tasuta öömaja pakkuma.
Too tudeng korraldas meile vanalinnas ekskursiooni: näitas peamisi vaatamisväärsusi ning rääkis paeluvalt Bremeni ajaloost. Saime nautida ka moosekantide linna ööelu: käisime peol, kus üheskoos hööritas puusi üle viie tuhande inimese.
Edasi sõitsime rongiga Hamburgi, kust tuttav pidi meid autoga Taani viima. Poolel teel kuulsime aga, et kokkulepitud õhtul kella seitsme asemel õnnestub meil liikuma hakata alles kell viis hommikul. Olime ilma peavarjuta Saksamaa suuruselt teises linnas, kus elab inimesi koguni pool miljonit rohkem kui Eestis, ning pidime seal surnuks lööma viisteist tundi!
Kõigepealt soovisime kõhtu täita. Et Saksamaa kesklinnades toidupoode ei ole, läksime metroosse ning otsustasime pimesilmi neljateistkümne peatuse pärast maha minna.
Sattusime Ohlsdorfi, kus igast kolmandast aiast sai osta eriilmelisi hauakive ning kõik möödasõitvad autod olid võimelised mahutama kirstu. Leidsime toidupoe ning kustutasime nälja, kuid tollest kõhedust tekitavast paigast tahtsime lahkuda nii kiiresti kui võimalik.
Olime kuulnud palju jutte ühest Hamburgi ööelu keskusest Reeperbahnist, mis on ühtlasi punaste laternate tsoon. Suure uudishimuga ja elamustejanus suundusimegi sinna.
Seal oli rohkesti kabareesid, baare ja erootikapoode. Nägime ka maailma vanimat ametit pidavate naiste argipäeva. Eranditult kõik nad kandsid kõhukotte ning seisid tänava ääres reas kui tooted kaupluseriiulil. Muidu meenutasid nad tavalisi peolisi: näod täis rohket meiki ja seljas lühike seelik. Hoolimata esmaspäeva õhtust oli tööpostil kümneid naisi.
Kesköö saabudes hakkasime väsimust tundma ning otsustasime sõita kohta nimega Altona, kust pidime varahommikul auto peale saama. Seal oli McDonald’si kiirtoidurestoran, kus võisime kella kaheni aega veeta. Kui too kinni pandi, tundsime esmalt suurt paanikat, sest kolm tundi oli vaja veel surmväsinuna lageda taeva all külma käes mööda saata. Hädas leiab aga alati kõige parema lahenduse.
Meil tuli mõte minna hotelli ja küsida numbrituba, lootes, et neil seda pole ning saame loa soojas fuajees tukkuda. Plaan õnnestus ning kella viiest pääsesime taas kilomeetreid mõõtma.
Teenindus on mäda Taani riigis
Meie sihtkohaks oli Herning, väike Viljandi-suurune linn, kus asub Aarhusi ülikooli haru ning kus Uku õpib ja elab. Tolles linnas viibisime kõige pikemat aega ning saime oma nahal tunda Taani ilma heitlikkust ja ühe Euroopa kallima riigi depressiivsust.
«Minu»-sarja Taani raamatust olin lugenud nigelast teenindusest ja kasinatest vaba aja veetmise võimalustest, kuid poleks uskunud, et olukord on nii ekstreemne. Kõik peatänava butiigid ja suuremad riidepoed pandi argipäeval juba kell viis kinni ning linna kolm pubi olid avatud vaid nädalavahetuseti.
Ükskord tahtsime juua mõnes õdusas paigas tassitäie kohvi, kuid enamik söögikohtadest olid baarid, kus seda ei müüdud. Leidsime tänava ainukese kohviku, ent seal astus meile ligi kelner ja teatas, et kui lauda kinni pandud pole, siis seal peatuda ei saa.
Meil ei jäänud üle muud kui rahuldada oma kohvivajadus kohalikus McDonald’sis.
Tegime huvitava tähelepaneku: kui enamikus ülemaailmse kiirtoiduketi söögikohtades on võimalik ise võtta kohvisegamiseks mõeldud pulk, salvrätt ja nii palju suhkrut, kui hing ihaldab, siis Taanis oli ilmselt kõrge suhkrumaksu tõttu nimetatutest välja pandud vaid kaks esimest. Suhkrut ei antud isegi toitu kaasa ostes, vaid pidime seda eraldi küsima minema. Ka siis ei võimaldatud meile rohkemat kui üks pisike lusikatäis.
Nagu enamik taanlasi, liikusime meiegi ringi jalgratastega, mille olime tuttavatelt laenanud. Ühel õhtul, kui linna poole sõitsime, läks aga minu ratta esikumm katki ning pidime pilkases pimeduses ja jahedas uduvihmas kaheksa kilomeetrit ööbimispaika kõndima.
Tolle õnnetuse tõttu polnud meil kõigil enam sõiduvahendit ning ka meel oli hakanud igavusest ja tegevusetusest nüriks muutuma. Otsustasime edasi liikuda Aarhusi, suuruselt Taani teise linna.
Hind jahutas kohvi-iha
Reede hommikul saime eestivenelasest naabrilt rongijaamani küüti ning sealt sõitsime mööda raudteed Aarhusi. Võrreldes Herningiga oli märgata suurt erinevust: linnas käis vilgas elu ning kõikidest inimestest õhkus imetlusväärset stiilitunnetust.
Ööbisime Aarhusi ülikoolis õppiva tuttava ühiselamus. Seal olid igal korrusel kümmekond üheinimesetuba ning suur ühisköök ja -elutuba, kus sõlmisime sõprussidemeid erisuguste ülikoolinoortega. Ööbimispaik oli kesklinnast viie kilomeetri kaugusel ning seega pidime mitu õhtut ligi kolm tundi mööda võõraid tänavavõrke juhtlõnga otsima. Linnas liikusime ringi omapäi ning avastasime rattalaenutuse, mis võimaldas 20 Taani krooni või 2 euro eest sõiduki lunastada ning hiljem see uude seisupunkti kinnitada ja raha tagasi saada.
Kultuuriliselt harisime end ARoSes, Aarhusi kunstimuuseumis, kuhu alaealistena tasuta sisse pääsesime. Taani ööelu nautima me aga ei jõudnudki, sest ühel õhtul olime ülearu väsinud ning teisel korral istusime viimasele bussile, mis meid paraku hoopis vastassuunas sõidutas.
Kõigil Aarhusis veedetud päevadel oli meie põhitoit pipra ja soolaga maitsestatud pasta, sest hinnad pole Taanis vaestele seljakotiränduritele just kõige sobivamad. Kohvimaiana pidime tõdema, et isegi väga suure isu juures pole me nõus välja käima 36 krooni ehk ligi 5 eurot, mida sealsetes kohvikutes küsiti.
Esmaspäeva pärastlõunal jätsin Uku kurvastusega Taani ning istusime Annaga Aarhusis bussi peale, et sõita seitse ja pool tundi tagasi Bremenisse. Seal veetsime öö lennujaamas ning peagi olime taas Eestimaa pinnal, kuhu oli vahepeal paks lumi maha sadanud.
Hoolimata lühikesest vaheajast ja kasinast eelarvest, olin kogunud palju elamusi ning avardanud tunduvalt oma silmaringi. Olen edaspidi veelgi entusiastlikum võtma ette impulsiivseid väljasõite ning soovitan seda kõikidele teistelegi, kel on tahtmist piiritagust elu kiigata. Nagu on öelnud USA kirjanik Henry Miller: «Ükski sihtpunkt pole koht, vaid uus viis näha maailma.»
KULUD
Ühe inimese reisikulud eurodes
Lennupiletid 50
Muu transport 93
Ööbimine 0
Toit 35
Meelelahutus 10
Kokku: 188
Allikas: Kadri Org