«Köha piinab, aga musklid on alles»

Suurema osa aastast rahastamisskandaali köidikuis väänelnud Reformierakonna toetuse määr võttis talve hakul selge suuna allapoole. Foto: Elmo Riig (montaaž)

Reformierakondlasest riigikogu liige Peep Aru möönab viimastel kuudel poliitikas asetleidnud jõuvahekordade muutumist kommenteerides, et tema koduparteil on põhjust peeglisse vaadata ning toimunut valusa õppetunnina käsitleda.

Samas rõhutab ta, et ei tea ühtki juhtumit, kus keegi oleks hämaraid teid mööda liikunud rahaga juhterakonna poliitikat kallutanud.

Hiljuti avalikustatud uuring näitas, et Reformierakonna vahepeal ligi 40 protsendini küündinud toetus on sulanud poole väiksemaks. Peep Aru, mida teie peate nii valusa kukkumise põhjuseks?

Hoopis see, kui erakonda, kes on nii pikalt valitsusvastutust kandnud, toetas enam kui 30 protsenti valijatest, oli minu hinnangul suur anomaalia. Samas peab Reformierakond tunnistama, et ühiskonnas valitsevad arvamused ja ootused on muutunud. Meile on see tähendanud olulist tagasiminekut.

Te ei ole ju ometigi sellega rahul.

Oleme umbes sellises seisus nagu külmetust põdev Ott Kiivikas: köha piinab, aga musklid on alles. Tuleb mõelda, mida edasi teha. Potentsiaali on meis endiselt, aga rahuloluks pole muidugi põhjust. Eks iga organisatsioon pea pürgima parema tulemi poole ja kui on olnud selline reitingu langus, tuleb vaadata sissepoole ning asjakohased järeldused teha.

Püüdes viimaste kuude avalikku arvamust üldistada, jääb enim kõlama etteheide, mille kohaselt te pole seni osanud sissepoole vaadata. Ikka on kõik teised süüdi.

Ma leian, et kõik ajakirjanduses esinenud arvajad ei ole siiski palli ühte väravasse sihtinud. Aga jah, paljud näevad olukorda tõepoolest sellisena, nagu te viitasite.

Olen Reformierakonda kuulunud kümme aastat ja täitnud seal eri positsioone piirkonna juhist kuni fraktsiooni esimeheni, samuti olen riigikogulasena osalenud juhatuse koosolekutel. Selle kogemusega julgen kinnitada, et Reformierakonnas on alati peetud väga tõsiseid debatte. Me pole tegelikult sugugi sellised, kes marsivad hanereas täpselt sinna, kuhu ülemus näitab. Meil on vaba mõtlemisega erakond.

Samas ei saa lõputult vaielda, ühel hetkel peavad debatist otsused kooruma. Ja need on meil tõepoolest olnud enamasti üksmeelsed. Samamoodi on olnud meie fraktsioonis: kui sul istub 30 inimest pika laua taga, on seal algul ka sama palju arvamusi. Aga lõpuks tuleb jõuda konsensuseni. Selline ongi poliitika.

Mitte keegi pole kunagi ühelgi reformierakondlasel keelanud välja öelda asju, mida ta peab õigeks. Mina olen korduvalt erinevates küsimustes sõna võtnud just nii, nagu ma Viljandist valitud saadikuna asju näen.

Tõsi on see, et väliselt on Reformierakond läbi aastate mõjunud väga monoliitsena. Nüüd lihtsalt on mõned vaidlused kandunud väljapoole. Võib-olla on see juhtunud sellepärast, et oleme liiga suureks kasvanud. Ehk oleks otstarbekas partei juhtimises midagi ümber mõelda: peame nuputama, kuidas võitlusvõime poolest tagasi ree peale tulla.

Etteheidete tulv on Reformierakonda tabanud ennegi. Erinevus on aga selles, et kui varem suudeti neist mängeldes üle olla ning võideti kiiresti avalik arvamus enda poole, siis nüüd on järgnenud üks prohmakas teisele. Te olete esinenud ülbe ja ebausutavana. Miks?

Mul pole sellele küsimusele head vastust. Rahandusminister Jürgen Ligi ja vahel ka peaminister Andrus Ansipit tuuakse tõesti välja ülbuse etalonidena ning eks see vari lange ka teistele.

Aga kui ma olen end mõelnud nende rolli, olen jõudnud järelduseni, et nad on lihtsalt inimesed, keda valdavad emotsioonid. Nad pole kalanäoga olendid, kes ajavad suust välja mingit kindlat pähe õpitud teksti. Kogu see pinge, mis nende ja paljude teiste peale on majanduskriisi tõttu viimastel aastatel langenud, jätab oma jälje. Jumal tänatud, et nad julgevad oma mõtteid välja öelda, mitte ei tapa end sissepoole elades.

Ansipit peetakse sageli just selliseks, kes olukorrast sõltumata teeb kalanäo pähe ja edastab õpitud teksti.

Peaminister peab tegema tohutult palju otsuseid nii kodumaal kui Euroopas ja selle juures tuleb tugineda kindlatele andmetele. Ansipil on selleks head eeldused, sest tal on fenomenaalne võime fakte meelde jätta ning lisaks tohutu töövõime. Sellepärast talle pannaksegi pahaks, et ta räägib nii palju arvudest. Inimene, kes on põhjalikku eeltööd teinud, mõjub pelgalt emotsioonidest lähtuvatele oponentidele mõistagi vastumeelselt. Aga numbrid ei valeta.

Ometi on ka teie erakonnast kostnud ettepanekuid kaaluda partei ladviku väljavahetamist.

Kes soovib, see kandideerib. Kutsun kõiki, kes arvavad, et Reformierakond peaks muutuma, astuma selle liikmeks ja olema õigel ajal õiges kohas. Juhtorganid, nagu ka valimisnimekirjad valitakse demokraatlikult, ühtegi otsust ei tehta salaja. Kui rahulolematus kasvab, saavad liikmed teha valimistel muudatusi. Kui ma ei eksi, on järgmised juhatuse valimised tuleva aasta suvel.

Teine võimalus on, et praegused juhtkonna liikmed taanduvad ise. Aga see pole nii lihtne. Need inimesed on võtnud vastutuse, nende peale loodetakse. See laev, kust kapten põgeneb, ei jõua kaugele.

Läheme konkreetsemalt erakonna varjatud rahastamist puudutanud uurimise juurde. Kui lugeda riigiprokuratuuri oktoobris väljastatud määrust, ei jäta see kahtlustki, et inimesed on eri ajal annetanud parteile kahtlase päritoluga raha. Millega te veenate valijaid, et Reformierakond siiski pole saanud summasid, mis oleksid mõjutanud teie poliitilisi otsuseid?

Ma ei tea ühtegi juhtumit, kus keegi oleks rahaga Reformierakonna ära ostnud.

Mis puudutab uurimise lõpetamise määrust, siis selles olen küll nõus oma erakonnakaaslase, riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Marustega. Prokuratuur eksis õigusemõistmise elementaarsete printsiipide vastu. Seni on olnud ikka nii, et tõestamata kahtlusi tõlgendatakse igal juhul kahtlustatava kasuks. Aga nüüd viidi õigusemõistmine kohtu asemel ajakirjandusse.

Kas poliitika pole siin mitte erandlikus seisus? See ei pea üksnes juriidiliselt aus olema, vaid selline ka näima. Maksimaalne läbipaistvus peaks olema poliitikas a ja o.

Jutt käib konkreetsetest inimestest. Neile ei saa õigusemõistmises kehtida teistega võrreldes mingeid erandeid. Ja ma ütlen veel kord: ma ei tea ühtegi juhtumit, kus Reformierakonnalt oleks raha eest otsuseid ostetud.

Teiegi olete läbi aastate Reformierakonnale annetanud üksjagu kopsakaid summasid, kolmel korral 50 000 krooni, üks kord 20 000 krooni, pluss väiksemad summad. Siit ka loogiline küsimus: kas ka teie kuulusite nende hulka, keda prokuratuur rahastamisskandaali kriminaalasjas üle kuulas?

Ei.

Minu annetustes peegeldub tänutunne reformierakondlaste vastu. Sattusin omal ajal mudasse, kust pääsesin tänu erakonna liikmete usaldusele. 2007. aastal anti mulle sisevalimistel sedavõrd palju hääli, et ma sain riigikogu valimiste nimekirjas üpris kõrge positsiooni. Tunnen selle eest siirast tänu ja vastutust.

Olgem ikkagi ausad: keskmisel palgasaajal on raske mõista, kuidas tekib kellelgi suvalisel hetkel mõte oma taskust organisatsioonile 50 000 krooni anda. See on isegi rikkamat sorti ärimeestele üsna suur summa.

Midagi pole teha, selleks et oma ideid ellu viia, on mõnikord vaja raha panustada. Pealegi olen Rotary klubi liikmena teinud ka teisi annetusi, aga need on minu sügavalt isiklik asi. Leian, et kui inimesele on antud võimalusi, peab ta teisi toetama.

Olen nõus, et poliitiliste ideede reklaamimiseks ei ole mõistlik raha põletada. Võib-olla tõesti oleks erakondadel võimalik väiksemate kuludega toime tulla. Selle üle peetakse praegu riigikogus aru ja võib-olla õnnestubki kunagi see totter võidujooks ära lõpetada.

Huvitav mismoodi? Äsja riigieelarvet kinnitades otsustasite üksmeelselt parlamendierakondadele ettenähtud summad endiseks jätta.

Ei otsustatud üksmeelselt. Enamus otsustas. Kui märkasite, siis mina polnud selle muudatusettepaneku poolt ega vastu, vaid jätsin hääletamata.

Miks?

Rahaline võidujooks ei vii kuhugi ja muudab poliitika kodanike silmis halvemaks.

Samas annan endale aru, et peame vaatama asju terviklikult, mitte ühe episoodi kaupa. Oleme põhiseaduskomisjonis erakondade rahastamise järelevalve komisjonilt ja ühiskondlikelt organisatsioonidelt saadud ettepanekutest selekteerinud hulga ideid, mida justiitsministeerium praegu seaduseelnõuks vormistab. Seega olen kindel, et riigikogu praegune koosseis teeb erakondade rahastamisse muudatusi.

Sellest, kui me erakondadelt raha ära võtame, on üksi vähe kasu. Samal ajal tuleb mõelda, kuidas kulutusi kahandada. Kas paneme kampaaniatele rahalised piirid peale? Või keelame reklaamide ostmise kommertsjaamadesse? Igasuguseid võimalusi on.

Mis Reformierakonnast edasi saab? Tundub, et olukord loksub vana vagu mööda edasi, sest vahepeal puhta lehena teie peamiseks kõneisikuks pandud keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus on oma isa firmas asetleidnud kahtlaste tehingute tõttu järgmisena tule all.

Eks Keit pea oma otsused tegema. Ta on pandud tõesti väga raskesse olukorda ja õhus on küsimus, kui palju energiat ta suudab edaspidi ministri töösse suunata, sest õhku visatud süüdistuste ümberlükkamine ja kohtuskäimine võtab üksjagu sellest ära.

Aga kokkuvõttes usun, et erakond tervikuna tuleb kriisist välja tugevamana, kui ta enne oli. Kui tegemist on targa ja hästi juhitud organisatsiooniga, oskab ta vigadest õppida. Aga esmalt tuleb olukord stabiliseerida.

Te peaksite mõtlema, kuidas muutuda taas usutavaks. Inimesed lihtsalt ei usu teid enam.

Jah, loomulikult. Aga ma tean, et me ei hakka kunagi oma põhimõtteid hülgama ega populistlike otsuste ja rahajagamisega odavat populaarsust püüdma.