Peep Mardiste: Kellega koos ja kelle vastu?

Peep Mardiste

FOTO: Margus Ansu

EUROOPA PARLAMENDI valimiste kampaania on alanud. Sellega seoses võib praegu mitmes Eesti linnas näha Keskerakonna reklaame tekstiga «Reformierakonna ideed on ajaloo prügikastis». Paljude arvates pole säärases retoorikas midagi erilist. Või siiski on?


Eesti inimesed ei hooma sageli, et Euroopa Parlamendis kuuluvad nende kahe erakonna liikmed samasse, liberaalide fraktsiooni. Eurovalimiste kontekstis on seega sisuliselt tegu ühe erakonnaga.



Europarlamendi järgmises koosseisus on 736 liiget. Eestist saadetakse sinna kuus inimest. Saadikud ei esinda mitte oma riiki, vaid üleeuroopalisi erakondi ja maailmavaateid. Seepärast on tähtis selgitada, millised fraktsioonid europarlamendis tegutsevad ja millised on Eestist valitavate saadikute šansid pildile pääseda.



Oluline näitaja Euroopa Parlamendis on paljurahvuseliste parlamendigruppide sisemine ühtsus. Kas suudetakse kujundada seisukoht, mida kogu fraktsioon hääletusel järgiks? Loomulikult on iga saadik oma otsustes vaba, aga selge on, et fraktsiooni ühtsus on teiste fraktsioonidega eelnõusid arutades tugev valuuta.



SUURIMA, Euroopa Rahvapartei fraktsiooni moodustavad europarlamendis konservatiivid ja kristlikud demokraadid. Eestist kuulub sellesse poliitilisse perekonda Isamaa ja Res Publica Liit, kel on üks saadikukoht. Praegu kuulub konservatiivide fraktsiooni kokku 288 inimest.



Suuruselt teise, sotsialistide fraktsiooni kuulub praegu 217 saadikut. Eestist on nende seas kolm sotsiaaldemokraati, kuid on üsna ilmne, et eelolevate valimiste järel on neid seal vähem.



Kahe suurima poliitilise pere, konservatiivide ja sotsialistide probleem on fraktsioonide sisevastuolud. Raskusi on fraktsiooni seisukohtade kujundamisega.



NIISUGUSTE vastuolude suuruse näiteks on Briti konservatiivide otsus lahkuda pärast eelolevaid valimisi fraktsioonist ja liituda euroskeptikute fraktsiooniga. Praegu on Briti konservatiive Euroopa Parlamendis 51. Kui poolsada saadikut ei suuda 288-liikmelises fraktsioonis oma seisukohti kaitsta, siis mida suudab seal näiteks üks Isamaa ja Res Publica Liidu esindaja?



Suurtes fraktsioonides suudab väikeriigist valitud üksik saadik oma ideed kuuldavaks teha vaid siis, kui ta on fraktsiooni juhtidega sina peal või kui tal on fraktsioonis mõjukaid protežeesid. Hiiglaslikus parlamendis on suure fraktsiooni üksik saadik õnnelik, kui saab parlamendi liftis fraktsiooni juhiga paar lauset vahetada.



TÄNASE SUURUSELT kolmanda fraktsiooni moodustavad liberaalid. Sinna kuuluvad sõbralikult koos Reformierakonna ja Keskerakonna saadikud ning on selge, et ka selle fraktsiooni ühtsusesse tuleb suhtuda teatud reservatsioonidega.



Reformierakonna ja Keskerakonna saadikud on Brüsselis piltlikult öeldes pinginaabrid, seega jagavad sama maailmavaadet ja hääletavad ühtemoodi. Et need erakonnad soovivad ka 2009. aasta valimiste järel koos samasse fraktsiooni jääda, oleks neil strateegiliselt mõistlik valimiskampaania Eestis ühiselt planeerida, rahastada ja korraldada.



EUROOPA PARLAMENDI «keskmikud» on praegu 44 saadikuga euroskeptikud, 43 saadikuga rohelised ja 41 saadikuga kommunistid. Tunnustatud Euroopa Liidu poliitika uurija professor Simon Hix on ennustanud, et 2009. aasta valimiste järel suureneb parlamendis eelkõige nende osa ja tähtsus.



Euroskeptikute fraktsiooni hakkaks kuuluma Rahvaliidu esindaja, kelle edu on siiski vähetõenäoline.



Kommunistide fraktsioon ei saa Eestist täiendust. Rohelistel on aga reaalne võimalus. Valituks osutumise korral hakkaksid rohelised kuuluma


Euroopa roheliste fraktsiooni.



Roheliste ja Euroopa Vabaliidu ühises fraktsioonis on praegu 37 rohelist. See ühendab rohelist maailmavaadet kandvaid parteisid kogu Euroopast. Tegemist on fraktsiooniga, kus üksteist tuntakse ja kuulatakse ning kus ka Eestist loodetavasti valitav saadik saab oma teemasid maksma panna.



Olles fraktsiooni suuruselt europarlamendi keskmike seas, osutuvad roheliste hääled hääletustel sageli kaalukeeleks.

Tagasi üles