Täna õhtul Viljandi pärimusmuusika aidas esietenduv «Jõulumäng» annab publikule võimaluse teada saada, kuidas tähistati jõule meie esivanemate ajal.
Aidas esietendub ilma kuuseta jõulunäidend
5. detsember 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastaja on Indrek Sammul ja valguskunstnik Rene Liivamägi. «Jõulumängu» mõtlesid välja ja mängivad aida laulu- ja mänguringi vedaja Annika Mändmaa ning mitmest koosseisust tuntud muusik Jalmar Vabarna. Mändmaale pole varjuteater sugugi võõras — paari aasta eest oli ta tegev Lodjakoja unikaalse purjevarjuteatri loomises.
«Siis selgus, et see on põnev teema. Varje saab sisetingimustes ja prožektoritega väga hästi edasi anda, pealegi pole sees seda hirmu, et tuul varjuekraani ära puhub,» rääkis Mändmaa.
Varjud kui hinged
Lavastuses mängitakse vaataja ees läbi laulumänge, mida näeb varjudena ekraanil. Muist stseene on varem filmitud ja näidatakse ekraanile projektorist.
«Varjudel on lavastuses kanda meie vanavanemate hingede roll,» rääkis Annika Mändmaa. «Neid mänge võidi kunagi peredes tõepoolest mängida. Samas lõhume piiri publiku ja esineja vahel ning pealtvaatajad ei saagi ehk aru, kui nad on korraga kaasa tõmmatud ja osa mängust. Karta ei maksa, ega me jõuga muidugi kedagi võta.»
Mõnes loos tekitab varje ka publik, näiteks kui rahvas tõstab käed üles, sõrmed harali, tekib ekraanile mets.
Detsember on mängukuu
Veel eelmisel sajandivahetusel oli Eestis üsna palju peresid, kus polnud kombeks jõuluks haljast kuuske tuppa tuua. See-eest olid au sees pühademängud, mida mängiti sissetoodud õlgedel. Aeti ka juttu, naljatati, mõistatati ja mürati niisama.
«Selliseid laulumänge mängiti jõulude aegu kogu perega,» lausus Annika Mändmaa. «Kõige tähtsam on see, et lapsed näeksid, kui tore on oma vanematega koos mängida. Ega vanarahvas asjata detsembrit mängukuuks kutsunud.»
Laval jõulukuuske ei näe, küll aga on laes krässid.
«Krässid koosnesid kartuli sisse pandud pilliroost ning sümboliseerisid päikest. Jõuludega ju tähistati talvist pööripäeva ning kräss ongi otsekui päike, mis hakkab jälle kõrgemalt käima,» selgitas Mändmaa.
Kogu lavastuse muusikaline kujundus on naturaalne ehk ilma võimenduseta. Lisaks rahvalaulule kõlavad rahvapillid ja helilised mänguasjad. Kuulda saab kannelt, Hiiu kannelt, karmoškat, mandoliini, kitarri, vurre ja parmupilli.