Lastepsühhiaater: arvutikasutamine võib kergesti minna üle serva

Reet Madisson Foto: Erakogu

Lastepsühhiaater Reet Madisson, millest alates muutub interneti sotsiaalvõrgustike kasutamine sõltuvuseks?

Inimene võib olla sõltuv millest tahes: tööst, ainetest... Häiriv on see, kui mingi sõltuvus hakkab elukvaliteeti rikkuma. Kui inimene ei hooli enam sellest, mida ta varem tähtsaks pidas. Kui ta ei suuda mõista, et tema sõltuvus võib segada tema tööd, arengut, perekonda, sõpruskonda. Esikohale pääseb sõltuvus ja väheneb kõik muu.

Päris halvaks läheb lugu siis, kui inimene ei saa sõltuvuse tõttu oma põhivajadusigi rahuldatud ja selle tõttu tekivad terviserikked või õigusrikkumised.

Sõltlasel on raske probleemi tunnistada isegi sellistel klassikalistel juhtudel nagu narkomaania ja alkoholism. Ma isegi ei kujuta ette, kuidas veenda kedagi, et ta on arvutist sõltuvuses. Kuidas talle selgeks teha, et ta on läinud liiale, et ta peab midagi muutma?

Ilmselt jääb tal midagi, mida ta varem hindas, tegemata. Peab seda esile tõstma, sealjuures ise sõltlase usaldust kaotamata.

Kui palju on teie praktikas arvutisõltuvust esinenud?

Päris palju tuleb seda ette lastel, kellel on suhtlemisraskused. Arvuti asendab inimest ja tagasiside tuleb sotsiaalvõrgustiku kaaslastelt.

Sageli kasutab arvutit ülemäära laps, kelle psüühikas on natuke autistlikke jooni. Siis on ka vanemal tema käitumist raskem mõista, ta vajab, et vanemad tema sotsiaalsete oskuste kujundamises rohkem kaasa lööksid. Näiteks laps ärritub kergesti ja läheb ärevile, kui ta ei saa arvutis suhelda, suulisest infost saab ta raskemini aru. Ka hoolivate vanemate puhul võib selline olukord minna kergesti üle serva. Vahetuvad öö ja päev, noor ei suuda enam püsida ühes rütmis eakaaslastega ja koolis õppida, ehkki võimed võivad olla väga head.

Sellisel juhul tuleb leida võimalus temaga kokku leppida ning aidata leida motivatsiooni mujalt kui arvutist.

Ainetesõltuvusest vabanemiseks on kuldreegel: kui oled maha jätnud, siis mitte üks pits, mitte üks gramm, mitte üks sigaret. Arvutiga sellist absoluutset keeldu tänapäeval rakendada ei saa. Kuidas siis võõrutada?

Kokkuleppeid saab alati sõlmida. Näiteks on ette tulnud juhtumeid, kus nooruk on kuhugi sisse häkkinud ja tal on uurimise ajaks arvuti täiesti ära keelatud.

Arvan, et absoluutset internetikeeldu pole mõistlik kehtestada. Peab olema usku, et inimene suudab ise õigeid valikuid teha. Oluline eeldus, et arst patsiendi tahte vastaselt sekkuks, on see, et tema tegevus on ohtlik tema enda või teiste elule.

Teatud tingimustel võib internetisuhtlus olla ka abiks. Kõige rohkem tuleb 9—12-aastasi lapsi lastepsühhiaatrite juurde tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsuse impulsikontrolli puudulikkuse sündroomiga. Selliseid patsiente on praegu rohkem kui varem. Visuaalse info vastuvõtmine on neil väga hästi arenenud, kuulmise kaudu omandavad nad teavet aga tagasihoidlikumalt. Seda püütakse ravida eri moel ja ehk saaks ka sotsiaalvõrgustikke nende heaks ära kasutada.

Ma olen kuulnud just vastupidist: ülemäärane veebikasutamine põhjustab tähelepanu- ja keskendumisvõime vähenemist.

Kui sellega üle piiri minna, arvutikasutamine pole struktureeritud ja läheb ühekülgseks, võib see kahjulik küll olla.

Mõnes uurimuses on märgatud keskendumisraskuste süvenemist ja väiksematel lastel ka valetõlgenduste teket — lapsele on ekraanilt paistev inimene päriselt olemas.

Suhtlusvõrgustike ja arvuti puhul üldse on risk veel see, et laps ei oska oma päeva õigesti jaotada ja see aeg, mis tal kulub info kogumiseks või tähelepanu ja mõtlemise arendamiseks arvutis, on ebaproportsionaalselt suur võrreldes teiste viisidega, kuidas infot saada ja end arendada.

Aga võib-olla polegi põhjust muretseda, kui nooruk viis tundi päevas Facebookis istub? 1990. aastatel olid noored vähemalt sama kaua televiisori ees. Lihtsalt üks ekraan on asendunud teisega.

Kui vanemal on lapsega usalduslik suhe, suudab ta olla mõistlik toetaja ja aidata noorel aru saada, mis on hea ja mis on halb. Kahtlemata on ohte rohkem nende noorte puhul, kellel on  mingeid eakohasest normist kõrvalekaldeid, häire sümptomid kestavad üle kuu või on esinenud mitu korda pikema perioodi jooksul. Need võivad olla üksikud sümptomid, mis vajavad vanema märkamist.

Sageli teatakse meil paremini, mis on ohtlik arvutile, kuid mitte seda, mis on ohtlik lapse arengule ja hingele. Näiteks teatakse, kuidas vältida arvutiviirusi, kuid ei panda tähele, et haiguslikult alanenud meeleolu ja söömishäiretega laps räägib netis teiste samade huvidega noortega sellest, kuidas vanemaid paremini ära petta. Jäävad märkamata oma tunnete avaldamise abitus ja intensiivne hirm paksuksminemise ees.

Kuidas peaks siis ema või isa ära tundma, et tema lapse küberkäitumises on midagi valesti?

Kui laps endaga toimuvast enam vanematele ei räägi ega suuda arutleda, mida ta tunneb, kogeb või millest ta mõtleb, võiks see ettevaatlikuks teha.