Neljapäeva õhtul otsustasin, et ei kasuta nädal aega Facebooki ja vaatan, mis siis juhtub. Kirjutasin endale selle kohta meeldetuletuse. Ma pole küll kõige agaram Facebooki kasutaja, kuid veedan sellegipoolest arvuti taga üsna kaua aega ning nüüd valdas mind hirm jääda ilma millestki tähtsast.
Esimene koht, kuhu tahtsin arvutis logida, oli Facebook. Seal on mulle vajalik info: trenni- ja klassigrupp. Tahtmine sinna minna vaevas mind kogu aeg, aga kõige hullem oli esimene päev: ma polnud harjunud niisama olema.
Igavust tundes käisin ikka Facebookist uurimas, mida keegi teeb või kes millise pildi üles on pannud. Nüüd ma ei saanud või õigemini ei lubanud endal seda kasutada. Pidin suruma oma tungi maha ja leidma muu tegevuse.
Teisel päeval püüdsin vaba aja veetmiseks kolida arvutist teleka ette. See tundus hakatuseks päris hea. Õnneks polnud mul eriti palju vedelemisaega, sest käin trennis. Trennikaaslased pärisid, kuidas ma hakkama saan, ning kinnitasid, et nemad ei suudaks vabatahtlikult Facebookist loobuda. Nendelt, kellega käin ühes klassis, sain trennide kohta teavet ega viibinud seepärast teisel päeval enam teadmatuses.
Kolmandal päeval hakkasin juba kohanema sellega, et ei tea küll kõike, aga pole siiski millestki tähtsast ilma jäänud. Võtsin käsile raamatu ja käisin rohkem sõpradega väljas. Avastasin, et mul on parematki teha kui suhtlusvõrgustikus passida.
Peast vilksatas läbi mõtteid, kuidas teised toime tuleksid, kui Facebook kinni pandaks. Minule oleks see lihtne, aga paljudele ilmselt mitte. Ma ju tean, et ega keegi sellepärast ära sureks, sest info koliks mujale. Ometi pidin tõdema, et palju mulle vajalikku teavet on seal.
Klassiõde ütles lahedalt: «Sul on samamoodi kui anonüümsete alkohoolikute grupis: oled juba mitmendat päeva kaine!»
Neljas päev läks kiiresti. Lugesin raamatut, vaatasin telekat ja mõistagi magasin kaua. Kui korraks arvutisse läksin, libises hiir nagu iseenesest Facebooki lingile, aga võtsin tahtejõu kokku ja siirdusin mujale. Tuletasin endale tihti meelde: ainult kolm päeva veel! Oli tahtmine teada, mis toimub ja kui palju olen teateid saanud.
Viiendal päeval lootsin juba, et Facebook pandaks tõesti kinni. Olin kogenud neli päeva vabadust ja tundnud, et see on hea. Olin aru saanud, et kui see leht suletaks, oleks kõigil rohkem aega väljas viibida.
Üks sõber ütles, et ta ei mõista inimesi, kes passivad Facebookis, selle asemel et õue minna. Tema on kutsunud paljusid, aga keegi pole viitsinud, sest kõik istuvad arvutis. Ma tean, mida ta tunneb!
Viimaks sai enesepiirang läbi. Läksin Facebooki, et näha, mis on toimunud. Kas pidanuksin olema kurb või õnnelik: mul oli 12 teadet ja üks sõbrakutse? Juhtunud polnud midagi tähtsat ega huvitavat. Minu klassi grupis oli üht-teist arutatud, aga sellega olin kursis. Lisaks oli seal igasugust sodi. Ei tea, kas sattusin katsega õigele ajale või ongi mu nädal selline.
Ma ei kahetse tehtut, pigem püüan ka edaspidi olla arvutist eemal ja veeta sõpradega aega. Soovitan seda teistelegi: olete arvutis istudes paljust ilma jäänud!
VEEBIKASUTUS
Eesti lapsed ja noored on väga suured internetikasutajad.
• Projekt EU Kids Online, milles osalesid ka Tartu ülikooli teadlased, uuris, kui sageli on 11—16-aastased märganud enda puhul interneti liigkasutamise märke. Nende alla käib näiteks interneti pärast koolitööde tegematajätmine, vähene suhtlemine pere ja sõpradega ning edutud katsed internetikasutust vähendada.
• Kõige sagedamini tunnistasid lapsed seda, et nad on leidnud end internetis surfamas ka siis, kui nad tegelikult ei ole sellest huvitatud — seda väitis 42 protsenti Euroopa lastest. 17 protsenti on olnud interneti pärast söömata või magamata.
• Patoloogilise liigkasutamise risk ähvardab üht protsenti Euroopa lastest. EU Kids Online’i andmetel esinevad ühel lapsel sajast kõik viis küsitluses mõõdetud interneti liigkasutamise tunnust.
• Lapsed, kes on enda puhul täheldanud mitut ülemäärase netikasutuse märki, kalduvad vastama, et neil on ka psühholoogilisi ja emotsionaalseid probleeme.
• Eesti lapsed on interneti liigkasutamise poolest Euroopas esikohal — 49 protsenti on täheldanud enda puhul vähemalt üht ülemäärasele kasutusele viitavat tunnust. Euroopa keskmine on 28 protsenti.
• Samas ei leidnud uuring Eestis lapsi, kel oleks korraga kõik viis liigkasutusele osutavat märki.
Allikas: postimees.ee