Viljandi haigla kuuendal korrusel asuva lastepsühhiaatria osakonna uks on kindlalt kinni. Et sisse saada, pean helistama kella ja ootama, kuni turske meestöötaja luku avab ning veendub, et mu tuleku eesmärk on igati seaduslik ja kohtumine kokku lepitud.
Mõne aja eest seisis sellesama lukustatud ukse taga mees, kes nõudis sisselaskmist ja kokkusaamist ravil oleva poisiga. Mõnel alal vägagi intelligentsel, kuid arvutist sõltuval ja autistlikul poisil polnud piisavalt igapäevaeluks vajalikke sotsiaalseid kogemusi. Tal oli raske mõista, mis on talle hea ja mis halb. Nii oligi laps endale külla kutsunud vaimselt häiritud mehe, kes tahtis teda kuritarvitada.
Lastepsühhiaater Reet Madisson nendib, et see oli üks juhtudest, kus ravialune kasutas ära talle usaldatud võimaluse oma arvutiga veebis surfata. Internetis käimine, nagu ka helistamine on küll osakonnas ajaliselt piiratud, kuid rüperaale ja telefone lastelt tavaliselt ära ei võeta. Tagantjärele targana võiks öelda, et seekord tulnuks seda teha, sest poiss ei suutnud end Facebookist eemal hoida ja võttis seal kontakti tema vastu ebatervet huvi tundva mehega.
Sel korral lõppes kõik õnneks hästi. Ahistaja osakonda ei pääsenud, talle kehtestati lähenemiskeeld ja poisi vanemaid informeeriti, nii et nad teadsid valvel olla, kui laps koju tagasi läks.
Pikk tööpäev võrgustikus
Psühhiaatri kogemuste kohaselt pole sõltuvus lastel tavaliselt esmane probleem. Sõltuvus on kõrvalnähtus, justkui inetu ja ohtlikult teravate servadega nööp suure muremantli küljes. See ei tähenda aga sugugi, et sõltuvusi, sealhulgas sõltuvust interneti sotsiaalvõrgustikest, esineks noortel harva.
Vastupidi, psühhiaatri sõnul tuleb suhtlemisprobleemidega lastel arvutisõltuvust ette päris sageli. Internet ja sotsiaalvõrgustikest leitud kaaslased — olgu nad siis tõepoolest heatahtlikud sõbrad või kurikavalad varitsejad — on sellistele noortele luust ja lihast inimeste asemikud.
Tihti ei oskagi elukogemuseta laps eristada Facebooki-sõpra, keda ta kunagi näinud pole, pärissõbrast.
Sotsiaalmeedia on tänapäeva noortel elu lahutamatu ja täiesti normaalne osa. Ka täiskasvanud kasutavad seda üha agaramalt, ehkki nagu uuringud näitavad, on nemad tunduvalt vähem aktiivsed kui noored. Sotsiaalvõrgustikes saab avaldada oma mõtteid, jagada meeleolukaid hetki, arutleda tuttavatega päevateemade üle ja sõlmida uusi sidemeid. Isegi president Toomas Hendrik Ilves kasutab Twitterit, et nobelist Paul Krugmanniga vaielda! Mis selles siis halba on?
Ega iseenesest olegi. Häda peitub selles, et ka kõige normaalsema asjaga võib minna liiale ja jõuda piirini, kus sõber muutub sõltuvuseks. Kuidas seda ära tunda? Ja kui paljusid kõnealune mure puudutab?
Küsitlus, mille «Sakala» gümnaasiumiõpilaste seas tegi, näitas üsna murettekitavat pilti. 33-st ankeedile vastanust tunnistas peaaegu kolmandik, et veedab sotsiaalvõrgustikes iga päev üle nelja tunni ehk umbes veerandi ärkveloleku ajast. Seejuures tuli kolmel osalenul keskmiseks kuus tundi, kahel üheksa tundi ja üks vastas, et on suhtlusvõrgustikes «pmts koguaeg».
«Kui see tõesti nii on, siis peaks nad kellegagi nõu pidama,» ütleb Reet Madisson üheksatunniste online-päevade tegijate kohta. «Üheksa tundi võib kahel-kolmel päeval võimalik olla, aga kui nii kestab juba paar nädalat järjest, muutub see väga kurnavaks. Võivad tekkida nägemisprobleemid, magamis- ja ärkvelolekuhäired, üldine väsimus.»
Nagu narkomaania
Nii nagu sotsiaalvõrgustikud ise ja nende tohutu populaarsus, on ka suhtluskeskkondadest sõltuvusse sattumine üsna uus nähtus ja seetõttu pole seda kuigi hästi uuritud. Viimasel ajal on teema aga üha rohkem esile kerkinud ja näiteks maailma populaarseim sotsiaalvõrgustik Facebook on saanud lausa omanimelise internetisõltuvuse alaliigi, ingliskeelse akronüümiga FAD (Facebook addiction disorder).
Norra Bergeni ülikooli psühholoogiadoktor Cecilie Schou Andreassen oli üks esimesi, kes Facebooki-sõltuvust põhjalikumalt uurida võttis. Tulemused avaldas ta tänavu kevadel ajakirjas «Psychological Reports».
Nagu vahendab teadusuudiste portaal sciencedaily.com, tuvastas Andreassen, et kõige enam ähvardab FAD noori, sugude võrdluses aga naisi.
«Me leidsime ka, et inimesed, kes on rahutud ja sotsiaalselt ebakindlad, kasutavad Facebooki rohkem kui need, kellel nimetatud näitajad on madalamad,» rääkis Andreassen.
Tema tõdemust mööda on Facebookist saanud meie igapäevase elu osa, nii et inimestel on raske oma sõltvust ära tunda. Samas on selle tunnused üsna sarnased alkoholismi või narkomaania sümptomitega ja ainuüksi see väide peaks panema häirekella helisema ka neil, kes peavad FAD-i pseudoteemaks.
Ettevaatlik Facebook
Nii nagu Norra teadlane, tõmbab ka kõrvalloos oma Facebooki-vaba nädalat kirjeldav «Sakala» noortekülje kaasautor Helle-Riin Sõmer paralleele suhtlusvõrgustiku ja alkoholismi vahel. Tõsi küll, Helle-Riin teeb seda naljatoonil, kuid paljude eakaaslastega võrreldes pole ta ka väga suur Facebooki kasutaja.
Enam kui pooled «Sakala» küsitlusele vastanutest leidsid, et tunneksid end ilma Facebookita veidi elust kõrvale jäetuna, tervelt üheksa protsenti tunnistas aga, et oleksid sellisel puhul väga häiritud. Kõik, keda suhtlusvõrgustiku väljalülitamine tõeliselt frustreeriks, veedavad seal ka märkimisväärselt palju aega ja üks neist leidis isegi, et sotsiaalvõrgustikes suhtlemine on päriselust tähtsam.
«Sakala» palus sotsiaalvõrgustiku sõltuvuse kohta kommentaari ka Facebookilt, kuid sisulistest vastustest maailma üks kuulsamaid ettevõtteid ettevaatlikult hoidus.
«Usume, et meie kasutajad tõesti naudivad Facebookis olemist,» vastas Facebooki Euroopa poliitika kommunikatsioonimänedžer Linda Griffin meilitsi «Sakala» küsimustele. «Nagu kõike muudki, peaks seda kasutama mõõdukalt ja kui olete mures, peaksite muutma oma käitumist.»
Lisaks soovitas Griffin külastada Facebooki lehekülge, kus õpetatakse sotsiaalmeedias käituma. Sealt võib leida juhtnööre, kuidas netiahistajate ja -kiusajatega toime tulla, kahjuks aga mitte seda, millistel juhtudel ja kuidas peaks sõltuvusse sattunud inimene Facebookis käimist piirama.
Muide, Griffini soovitatud leheküljele on lingitud ka mitu uurimust selle kohta, kui kasulik on Facebook inimeste sotsiaalsetele oskustele, suhetele ja psüühikale. Andreasseni tööle seal viidet pole, ehkki veidi iroonilisel kombel on sciencedaily.com portaalis võimalus uudist vaid ühe nupuvajutusega Facebookis jagada.
SÜMPTOMID
Bergeni ülikoolis tehtud uuringu kohaselt peaks Facebooki-sõltuvuse väljaselgitamiseks vastama järgmistele küsimustele kas «väga harva», «harva», «vahel», «tihti» või «alati». Juhul kui vähemalt neljale küsimusele on vastus «tihti» või «alati», on põhjust eeldada Facebooki-sõltuvust.
• Sa veedad palju aega mõeldes Facebookist või plaanides Facebooki kasutada.
• Sa tunned tungi kasutada Facebooki üha enam.
• Sa kasutad Facebooki, et unustada oma isiklikke probleeme.
• Sa oled püüdnud Facebooki kasutamist piirata, kuid edutult.
• Sa tunned end rahutult ja murelikuna, kui sul pole võimalik Facebooki kasutada.
• Sa kasutad Facebooki nii tihti, et see mõjub su tööle või õpingutele halvasti.
Allikas: sciencedaily.com