Küllap on paljud meist olnud kimpus kiusatusega nimetada leppeks seda, mida ise soovime, läbemata ära kuulata, mida teine pool asjast arvab ja teha tahab. Rahvajutu Suur Peeter «leppis» Väikse Peetriga kokku, et kõigepealt söövad nad üheskoos Väikse Peetri moonakoti tühjaks ja edasi söövad mõlemad oma kotist. Loo lõpuks tegi ka Väike Peeter ühepoolse leppe ja sai nõnda kiusajast lahti.
Siiski ei ole niimoodi võimalik kogu aeg toimida. Sõna «lepe» tuleneb sõnast «lepp», mis omakorda tähistas ka punast värvainet ja verd. Lepe seob leppijad ühtsesse vereringesse, kust mõlemad pooled ühiselt loodavad paremat edenemist. Ühepoolse kokkuleppega saab aga ennast või teist veristada ja kahjustada — kasu ei tõuse sellest kummalegi.
Ometigi jätkub ühepoolne kokkuleppimine meie ümber. Nii «lepiti kokku» näiteks pensionide kojukande lõpetamises ja sunniti pensionäridele peale pangakaartide kasutamine, ehkki paljud neist ei saa sellega hakkama. Metsareform ja looduskaitsereform viidi samuti ellu asjaosaliste seisukohtadega arvestamata.
Erakonnajuhid nõuavad vastuvaidlematut kuuletumist, ettevõtete autoritaarsed juhid sunnivad õigust nõudva töötaja lahkumisavaldust kirjutama, pereringis seatakse teismelistele kohustusi ja koduareste...
Ühepoolse kokkuleppe igikestvale ohule viitavad juba tuhandeid aastaid vanad regilaulud. Maailma loomise laulus taob Viru sepp rahvale kipakaid tööriistu. Külarahvas, kes sepa arvates peaks säärase tegemise heaks kiitma, leiab paraku, et valitsemine ongi kahepoolne kokkuleppimine.
Valitsetavatel on suus keel, millega nad omi soove ja seisukohti väljendavad, peas meel, millega nad kokkuleppeid peavad, rinnus süda, millega nad söandavad lepitu teoks teha ja selle eest vastutada, südamel hing, mis hoiab alal rahva jätkumist, ning hingel eluase, mis tagab elu kestmise.
Kui taipamine ühepoolse kokkuleppimise võimatusest ei jõua meie kogukondade ja riigi juhtideni, on kadumisohus nii rahvas kui elu.