Religioonipoliitika suund on õige

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Helmut Mõtsnik

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

VAATLEJA Jüri Kukk kirjutas oma 15. novembri «Sakalas» ilmunud artiklis «Religioonipoliitika suund», et kristliku kiriku totaalse toetamise asemel peaks Eesti riik enam toetama rahvalike traditsioonide elushoidmist.

Minu meelest toetab riik rahvalikke traditsioone võimaluste piirides nagunii. Arvata, et seda peaks tegema kristliku kiriku toetamise asemel, pole küll õige. Eesti evangeelne luterlik kirik on olnud meie rahvuslik kirik sajandeid ja ütelda, et ta seda enam ei vääri, oleks asjatundmatu.

Jüri Kukele ei meeldi ka, et meie riigi jõustruktuuridesse on palgatud kristlikud kaplanid. Ta leiab, et nende asemel võiks sama raha eest palgata psühholooge. See pole aga võimalik, sest psühholoogid ei ole üldjuhul saanud teoloogilist haridust. Kasuks võiks muidugi tulla, kui selles ametis oleksid ühendatud vaimuliku ja psühholoogi ettevalmistus.

MEIL TULEB sedastada, et inimene on jumaliku päritoluga olend ja ta vajab usulist ühendust oma loojaga. Noored mehed suure riskifaktoriga riigistruktuurides peavad loomulikuks, et nad saavad akadeemilisel tasemel hingehoidlikku tuge. Meil, eestlastel, on kristlik religioosne pärand, millele toetuda, nagu on teistelgi Euroopa Liidu vanadel kultuurrahvastel, kus elu- ja surmafilosoofia on tehtud selgeks juba lapsepõlves.

Vaimuliku kaplani ametikoha kaotamise ettepanek tundub olevat nõukogudeaegse ateistliku kasvatuse mõju. Kui seda rahva hingeelu laastavat propagandat ja kasvatust poleks Eestis pool sajandit olnud, ei peaks tänapäeval keegi ülearuseks ka vaimulike osavõttu paraadidest, koolide aktustest, mälestusmärkide pühitsemistest ja muust säärasest (vaata ka Madis Filippovi kirjutist «Riigipühad ja riigiusk», «Postimees», 16. juuli 2009 — toimetus).

RELIGIOOSSUS ON hävimatu ja hävitamatu nagu armastus, ka siis, kui mõni selle olemasolus pettub. Apostel Johannes ütleb, et Jumal on armastus. See, kui mõni ei usu ei armastusse ega Jumalasse, ei tee neid olematuks.

Mulle on sügavalt mõjunud vaatekoht, mida Tartu ülikooli kuraator ja pedagoogika professor Peeter Põld rõhutas juba Eesti Vabariigi 10. aastapäeval 1928. Ta ütles: «Pean meie rahva jõudmist elavale, teovõimsale usule edaspidise arengu tähtsaimaks eelduseks. Kristluse võiduleaitamine on meie rahva elus kõige rahvuslikum küsimus. Kristluses peituvad ammendamatud jõuallikad — siin peituvad uuestisünni, regeneratsiooni põhijõud.»

Ühe meie riikliku iseseisvuse sünni suurmehe sõnad kehtivad ka 2012. aastal.

Tagasi üles