Inimese eluteed võib võrrelda ronimisega lõputult kõrge puu otsa. Kui seejuures alatasa ülespoole vaadata, tundub eesmärk üha kaugenevat. Pilku allapoole heites märkame aga end tublisti edasi jõudnud olevat.
Hea kool kestab ühe inimese elueast mitu korda kauem
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selgub, et eluteel on läbitud palju õnnelikke ja raskeidki hetki. Niisamuti leidub ühe kooli arenguloos palju rõõmu ja õnne, kuid sõjast, valitsuste vahetusest ja muust sellisest tingituna ka suuri üleminekuraskusi, ülekohut ja traagikat.
Lähenemas on tähtis aastapäev eesti kultuuriloos. Järgmisel aastal möödub 125 aastat Eesti Aleksandrikooli asutamisest.
Tuhanded lõpetajad
Hea kool kestab mitu korda kauem ühe inimese elueast. Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli 125-aastane arengulugu haarab üle 6000 vilistlase ning koolijuhtide, õpetajate ja töötajate elu ja saatuse.
Praegu on teada 20 teaduskraadiga vilistlast, nende hulgas viis maaülikooli õppejõudu. On mitu teenelise aunimetusega põllumajandustöötajat, hulk teenelisi agronoome, zootehnikuid, aiandustöötajaid, ratsionaliseerijaid, ökonomist, kaks teenelist teadlast, põllumajandusminister, suur arv edukaid põllumajandusjuhte, taluperemehi ja -perenaisi ning mesinikke.
Viimasel paaril kümnendil on Olustveres koolituse saanud tublid sekretärid, kokad, pagarid-kondiitrid, turismikorraldajad, -teenindajad, toitlustusteenindajad, loodusmajandajad, toiduainete töötlejad ja tehnoloogid, rahvusliku tekstiili ja puutöönduse tundjad ning teised.
Olustvere kauaaegne õpetaja Oskar Mölder (1925—2010) märkis aastaid tagasi oma kirjatöös, et kõigi sagimiste ja askelduste kõrval on seni üldsuse tähelepanu alt välja jäänud Eesti Aleksandrikool, mis oli ju eesti rahva suurüritus XIX sajandi teisel poolel. Võõrvõim nimetas kooli 1941. aastal ümber, muutes selle tehnikumiks.
Hoolimata sellest, et kõrge Moskva mees, üleliiduline peainspektor andis revideerimisel õppeasutusele kõrgeima hinde, küüditati 14. juunil 1941 selle kauaaegne juhataja Villem Männik (1886—1943) Siberisse, kus ta suri.
Üldrahvalik ettevõtmine
Eesti Aleksandrikooli (EAK) asutamise mõte tekkis Tarvastu ja Paistu kihelkonnas 1860. aastatel tsaar Aleksandri nime toel ja auks, tõstes esile eesti talupoegade pärisorjusest vabastamist tema valitsemise ajal XIX sajandi algul.
Kooli mõte arenes aastatega. Lõpuks jäi püsima seisukoht, et see peaks olema kõrgemat tüüpi rahvakool, mis annab taludes sündinud poeglastele emakeeles kõige uuemaid Lääne-Euroopa teadusel põhinevaid teadmisi ja töövõtteid põlluharimiseks ning koduloomade pidamiseks.
Algas üldrahvalik rahakogumine. Kokku saadi üle 100 000 rubla. Koostati ka õppeprogramm. Kooli mõte leidis aga mitmesugust vastuseisu eeskätt kohalikelt võimukandjatelt ja küllap tekitas see EAK peakomitee liikmete vahel lahkhelisid. Et süvenes ka venestamine, venis kooli avamine väga pikale.
Kogutud rahaga avati lõpuks ligi kolmkümmend aastat hiljem, 1888. aasta 20. augustil Põltsamaa lähedal Kaarlimõisas venekeelne linnakool, kus eesti keel oli siiski üks õppeaine, lisaks õpetati eesti keeles usuõpetust ning põllu- ja aiatööd.
1906. aastal sulges tsaarivõim Kaarlimõisa kooli õpilaste ja õpetajate revolutsioonilise tegevuse tõttu. Kooli õigeusupreestri W. Inki võltskaebuse põhjal mõistis karistussalkade üldjuht kindral Vladimir Bezobrazov koolijuhataja Jaan Raamoti (1873—1927) mahalaskmisele.
Jaan Raamoti päästis ta naine, Tarvastu valla Kiltsi talu peremehe tütrena sündinud Mari Raamot, neiuna Tamm (1872—1966), kes äärmiselt julge ja südi sekkumisega suutis kindralile abikaasa olukorda õiglaselt selgitada, nii et see oma otsusest loobus. Jaan Raamotit hoiti vangistuses 1906. aasta kevadeni.
Nimi muutus
1907. aastal jätkusid Kaarlimõisa kooli ruumides kuuekuulised põllutöökursused, mis 1909. aastal viidi üle Põltsamaa lähedale Kõo mõisasse, kus viis aastat hiljem, 8. jaanuaril 1914 lõpuks ometi avatigi Eesti Aleksandri Kõrgemajärguline Alampõllutöökool. Üle anti ka kõik EAK varad.
Oskar Mölder märgib, et juba 1917. aastast hakati koolis õpetama emakeeles. 1919. aasta septembris sai kooli nimeks Eesti Aleksandri Põllutöökeskkool, see viidi 1921. aasta lõpul Olustvere mõisa, kus olid paremad tingimused. Kooli ülalpidajateks said Viljandi Eesti Põllumeeste Selts ja Viljandi maavalitsus.
Augustist 1938 oli õppeasutuse nimi Eesti Aleksandri Olustvere Põllunduskeskkool. 1941. aastal muudeti see tehnikumiks, Saksa okupatsiooni ajal kõrgemaks põllumajanduskooliks, 1944. aastal jällegi põllumajandustehnikumiks, 1964. aastal sovhoostehnikumiks ja 1992. aasta sügisel kõrgemaks põllumajanduskooliks. 1. jaanuarist 2000 on kooli nimi Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool.
Seega ei ole järjepidevus 125 aasta kestel katkenud. Säilinud on paljud EAK tõekspidamised ja traditsioonid, eeskätt eesti vaim ja meel.
Aastatel 1888—1906 lõpetas kooli 285 noormeest ja üldse käis seal kooli lõpetamata üle 700 õppuri. EAK vilistlased on hilisemas elus pidanud mitmesuguseid ameteid: talupidaja, õpetaja, vallasekretär, omavalitsusjuht, ärimees, tööstur, raamatupidaja, posti-, panga-, riigi- ja kohtuametnik, apteeker, ajakirjanik, näitejuht, vandeadvokaat, õpetaja, arst, elektrotehnik, tööstuskooli juhataja, ohvitser ja palju muud.
Tulevased kindralid
Õpilaste seas oli ka kolm tulevast kindralit.
Andres Larka omandas põhihariduse EAK linnakoolis aastatel 1894—1898. Ta astus vabatahtlikult Pihkva kadetikorpusesse, õppis Vilno sõjakoolis, osales Vene-Jaapani sõjas ning lõpetas Peterburi Nikolai sõjaväeakadeemia. 1916. aastal ülendati ta alampolkovnikuks, ta võttis osa lahingutest Galiitsias ja Rumeenias. Larka nimetati eesti esimeseks sõjaministriks ning ülendati 8. märtsil 1918 kindralmajoriks.
Vabadussõja järel haigestus Andres Larka raskesti ning läks 1. jaanuaril 1925 erru. Hiljem liitus ta vabadussõjalaste liikumisega ja kandideeris 1934. aasta valimistel riigivanema kohale, saades 10 000 nõutava asemel 64 658 allkirja, samal ajal kui Laidoner kogus 38 493 ja Päts 18 577 allkirja. Tekkis võimuvõitlus.
Paljud vabadussõjalaste liidu liikmed vangistati, nende hulgas erukindral Larka. Vanglast vabanemise järel 1937. aastal elas ta rahulikult oma kodus Jõgisool, kuni ta arreteeriti 23. juulil 1940 pärast Eesti NSV väljakuulutamist. Andres Larka suri Malmõži vanglas 8. jaanuaril 1942.
Arthur-Aleksander Lossmann, Eesti sõjameditsiini rajaja ja silmapaistvaim juht, õppis EAK-s aastatel 1893 ja 1894. Ta sündis Viluvere metsniku pojana 5. oktoobril 1877 Pärnumaal Vana-Vändra vallas, lõpetas kuldmedaliga Novgorodi gümnaasiumi ja jätkas õpinguid ühena vähestest eestlastest Peterburi sõjameditsiiniakadeemias, mille lõpetas 1904.
1913. aastal asus Lossmann Peterburi linnavalitsuse tervishoiuosakonna juhatajaks. Ta juhtis Vene impeeriumi pealinna tervishoiukorraldust, oli sealse eesti haridusseltsi esimees ning tegutses laenu-hoiuühisuses ja mujal.
Aastatel 1920—1935 oli Lossmann Eesti sõjavägede tervishoiuvalitsuse ülem. 1944. aastal põgenes ta Saksamaale ja suri 1. augustil 1972 Londonis, olles vanim eesti kindral.
Aleksander Tõnisson õppis EAK-s 1888—1893. Temast sai üks tuntumaid Eesti Vabadussõja kindraleid, hiljem Tartu linnapea ja Tallinna ülemlinnapea, Rahvuskogu liige.
Nõukogude võim arreteeris Tõnissoni 1940. aastal. Ta lasti maha 30. juunil 1941 Tallinnas Patarei vanglas. Abikaasa ja kaks poega küüditati samal ajal Kirovi oblastisse.