Laidonäriga mööda öist Viljandit kappamas

, smith@wesson.ee
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Politseile teada-tuntud mootorrattur, kes oma masinaga korralikult sõita ei oska.
Politseile teada-tuntud mootorrattur, kes oma masinaga korralikult sõita ei oska. Foto: liba-sakala

Olgu ööpimedusse mattunud Viljandis kui rahulik tahes, Laidonäri härral on alati midagi teha. Kui sa oled ikka päev otsa ühe koha peal seisnud nagu vana nott, siis tahad ju ennast veidi liigutada.

«Liba-Sakala» ajakirjanik ja fotograaf otsustasid veeta ühe öö koos vana sõjamehega: vaadata kodulinna ööelu ja põigata korraks ka maakonda.

On kolmapäeva hilisõhtu, kui istume Valuoja orus ja

ootame, millal Laidonär meid peale võtab. Pool tundi pärast kokkulepitud aega jõuabki vahva ratsamees kapates kohale. «Vabandust, et veidi kauem läks, aga esimeste külmadega ei saa hobust kohe käima,» lausub ta. «Ära aja lolli juttu, ise sa jokutasid selle aja maha, kui jäid Kressaga lobisema,» sekkub hobune ning lisab puristades: «Kõike ei maksa minu kaela ajada.»

«Olgu-olgu,» ütleb Laidonär lepituseks oma suksule ja siis põhjenduseks meile: «Noh, ma olen ikka harjunud Jaanikaga mõne sõna rääkima — tal ju muidu igav öö otsa valvata, et linnapea või keegi teine pimeduse varjus Ungern-Sternbergi haual midagi sündsusetut ei teeks.»

Valetame sõjamehele silma pilgutamata, et meil polnud sellest ootamisest midagi, ning hüppame külmunud jäsemetest hoolimata vupsti ratsu selga. Sõit läheb lahti.

Noored kujud ja vähe raha

Laidonär hoiab mõõdukat tempot, kuid fotograaf tõmbab end ikkagi igaks juhuks koormarihmaga hobuse külge kinni. Suundume läbi Valuoja oru — Laidonär nimetab seda vanast harjumusest Pätsi pargiks — ja jõuame välja uue gümnaasiumi ehituse juurde.

Lõbusas tujus ehitajad on lõpetamas pikka tööpäeva ja plaanivad minna lõõgastuma Viljandi meelelahutuskohtadesse. Kindrali teada — enamikku ehitajaid tunneb ta nägupidi — käivad nad meelt lahutamas peamiselt striptiisibaaris või ringteeäärses Olerexi tanklas. Esimese peatuse teeb Laidonär aga spordihoone vana osa ees. Ta juhib meie tähelepanu maja fassaadile. «See on häbiasi, et linnavalitsus ei suuda seinalt mahavõetud mees- ja naissportlast korda teha,» pahandab teeneline kuju võimudega. «Jutt sellest, et raha ei jätku, on täielik jama.»

Laidonäri sõnul pole mingi ime, et täies elujõus mees ja naine murenema hakkasid — nad pidid ju nii pikka aega teineteisest eraldi seisma. Oleks nad vahepeal kokku lastud, saanuks nad teineteiselt elujõudu ammutada. «Mina olen vana mees ja võin üksi mõtiskleda, aga noored tahavad veidi nahistada ka,» ütleb Laidonär silma pilgutades ja nendib: «Praegugi hoitakse kujusid eraldi kilesse pakituna, selle asemel et nad omavahel kokku lubada.»

Laidonär kahmab postamendilt käega lund ja mudib sellest kiirelt valmis uue kuju. «Vaat nii peaks laskma neil praegu olla, siis võiks nad aasta pärast tervete ja rõõmsatena tagasi panna ja nende juurde veel pisikese lapsekujugi sättida.»

Tüli lahendatakse mõõgaga

Liigume edasi vanalinna poole ja pronksratsanik soovitab meil endast kõvasti kinni hoida. Siis paneb ta Pikka tänavat mööda kappama ega lõpeta enne, kui on jõudnud järve äärde. Seal pöörab ta otsa ringi. Pöörane sõit läheb taas mäest üles ja ühe jutiga Lutsu tänavat pidi kuni kalaga poisini välja.

«Mis see nüüd oli?» küsin ma, kui olen esimesest ehmatusest üle saanud. «See oli näide, et ei ole need tänavad sugugi nii libedad, nagu hädaldatakse. Kui ikka õiged rauad all on, saad mäest üles ja alla iga ilmaga,» selgitab Laidonär ning võtab suuna keskväljaku poole. Fotograafil on pöörasest sõidust pilt taskus.

EVE hotelli ees on kaks noort meest auto juures tülli läinud. Nad lärmavad, ropendavad ja puksivad teineteist. Põhjus paistab olevat lõhutud esirattas. Et politseinikke pole näha, võtab Laidonär olukorra lahendamise enda peale: mõlemad riiukuked saavad mõõgaga lapiti vastu pead ja on pärast seda vaguramad kui talled.

«See on mul tavapärane töö, sest ega politsei kõikjale jõua,» lausub sõjamees lihtsalt. Seejärel keerab ta suksu Tallinna tänava poole.

Valgusfooriga ristmikul peab Laidonär suksu ootamatult kinni ja meil on tegu, et  mitte tema seljast maha pudeneda. Põhjuseks on üks Paalalinna poolt mööda Jakobsoni tänavat lähenev mootorrattur. «Vaata nüüd!» hüüatab Laidonär. Näeme, kuidas mootorratturile järgneb eravärvides politseiauto. Laidonäri jutust selgub, et tegemist on nii tema kui politseinike vana tuttavaga, kel ei taha mootorrattaga sõitmine kuidagi välja tulla, aga tung seda teha on suur.

Möödume järgmisel hommikul avatavast Uku keskusest, mille ees käivad viimased korrastustööd, ning võtame suuna linnast välja. Teeme kiire visiidi Olustverre, Suure-Jaani, Võhmasse, Kolga-Jaani, Mustlasse ja Apja ning jõuame linna tagasi varavalges. Paraku on maakonnas elu nädala sees täiesti välja surnud.

Esimesi inimesi kohtame alles Männimäel. Seal on üks kojanaine hädas purjus mehega, kes on roninud kanalisatsioonikaevu ja keeldub välja tulemast. Paraku on sõjamehel aeg oma päevasele kohale naasta ja seetõttu ei saa ta tublile naisele abi pakkuda.

«Oli üks tavaline kolmapäevaõhtu,» nendib Laidonär, kui lauluväljaku veerel suksu pealt maha hüppame. Täname teda ja suundume läbikülmunu, kuid see-eest tülpinuna kodu poole. Silmanurgast näeme, kuidas Valdo Paddar võtab Jaanika Kressalt hauaplatsi valvamise üle. Lohutame ennast, et mõnel on veel raskem kui meil.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles