Kui lugeda ajalehti, tundub, et Eestis on elu päris hull. Aga igal hullul asjal on põhjus.
KIRI: Põhjus ja tagajärg
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogulane Priit Toobal kirjutas 25. oktoobri «Sakalas» arvamusartiklis «Ühiskonnas on ärevust» nii: «Rahva õiglustunne sai taas riivatud 2. oktoobril, kui euro stabiilsusfondidele seati rahalised piirid ning ESM-i kaks sissemakset, kokku 60 miljonit eurot otsustati teha juba sel aastal. Mõistan väga hästi, miks see teema inimesi ärritab.»
Arvan, et see teema ärritab just Priit Toobalit. Mina küll ei ole kuulnud, et keegi oleks ärevusest rääkinud. Minu arust on eesti rahvas rahul sellega, kuhu miljonid saadetakse — Kreekasse või mujale. Meile saadab Euroopa Liit samuti palju miljoneid.
Autor kirjutab oma artiklis, et «kõrged hinnad ja madalad palgad on viinud paljud Eesti inimesed olukorda, mida ühes Euroopa Liidu riigis tekkida ei tohiks. Nimelt jäetakse kadunukese tuhaga urn järjest sagedamini matusebüroosse, sest omastel pole raha seda välja lunastada.»
Põhjus pole mitte rahas, vaid hoolimatuses ning sugulaste ja lähedaste eetikas. Ka riigikogus istub nii mõnigi tegelane, kes ei võta oma tegude eest vastutust.
Erakondlased peaksid kõigepealt ise eetikareegleid õppima ja pärast seda neid teistele õpetama. Küll siis ka lähedase tuhastamiseks raha leitakse.