Üleeile möödus sada aastat Enn Uibo sünnist.
Viljandimaa vabaduslaulik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enn Uibo oli Vana-Karistes taluperes sündinud taarausuline looduslähedane luuletaja, Enno Piiri traagilise elukäiguga sõber.
1944. aastal mõistis gestaapo ta surma, kuid vabastas peagi. Aasta hiljem määras noorele poeedile Leningradis sama karistuse sõjatribunal, ent asendas selle 15-aastase vabadusekaotusega.
Kogu karistusaja jooksul lõi Enn Uibo luuletusi ja kirjutas sõpradele, otsides võimalusi oma loomingut Eestisse saata.
1995. aastal ilmuski Viljar Ansko toimetatud laagriluule sarjas Merike Riivese koostatud mahukas kogumik «Testament», mis sisaldab autori kohta ka põhjalikke ülevaatelugusid. Pealkiri on tabav, sest Tormiööbiku — nii ta ennast nimetas — testament ongi luule.
Enn Uibo pääses Norilski ühishauast. Mäletan hästi seda sooja 1956. aasta 23. juuni õhtut, kui ta Viljandisse jõudis. Eestlastel lubati esimest korda taas jaanipäeva tähistada. Kirsimäel põles suur lõke, Kaevumäe lossimüüril loitsid tuled, all laulis akadeemiline meeskoor.
Rahvas oli ülevas tujus, aga Norilskis näguripäevi näinud mehele tundus see võlts. Ta hakkas värssides oma meelsust avaldama, eestimeelseid mõtteid levitama.
Ei möödunud kuigi kaua aega, kui keegi tema salmid sandisti riigikeelde purssis ja KGB-sse viis. 27. aprillil 1957 Enn Uibo arreteeriti ja saadeti Mordvasse Dubravlagi, kus ta 1965. aasta 31. augustil suri. Sealgi oli ta edasi luuletanud ja mõttekaaslasi leidnud. Samas laagris oli ju ka poeet Jaan Isotamm.
Viljandi kunstisaalis korraldasime Enn Uibo mälestusõhtu. Kahjuks tuli huvilisi vähe. Kohal olid luuletaja tütar Halliki abikaasaga, tema toetajad ja kirjasõbrad.
Oleks aeg panna majale, kus Enn Uibo Viljandis elas, samuti koolile, kus ta õppis, mälestustahvel.
Kui kord kõrgele heiskad lipu sini-must-valge
ja oled sõnatu millegi üleva ees —
mõtle mulle, kes okastraatidest pärga
kandsin palju aastaid nende värvide eest.
Enn Uibo luuletusest «Sõbrale vangilaagrist»