Ühel õigel lapsel on sügisel taskud kastanimunadest pungil ja pihus mitu murumütsiga tammetõru. Nendest saab valmistada terve loomaaia — peaasi et naaskliga sõrme ei torkaks.
Okkalistes hällides kasvavad siledad poisid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hobukastanite viljad on sügisel hinnas, sest peale laste armastavad neid taskusse pista ka täiskasvanud. On ju teada ütlemine, et kastanimuna kaasas kandmine toob õnne ja tervist.
Lõbusad meisterdised
Mäletan, kuidas ma ise algklassiõpilasena tööõpetuse tunniks materjali korjamas käisin. Kui tammetõrud sain kotti kogutud üsna kerge vaevaga, siis pruune kastanimune tuli otsida päris pikalt. Läheduses kasvas ainult paar kastanit ja nende alune oli enamasti juba tühjaks korjatud.
Vahel juhtus siiski nii, et mõni ogaline kupar oli just enne minu saabumist puu otsast alla potsatanud ja selle sisse peidetud seeme oli kõnnitee keskele veerenud. See oli otsekui kalliskivi, mille hõõrusin kõigepealt peos läikima ja poetasin siis tõrude juurde sussikotti.
Ausalt öeldes ei ole mul enam täpselt meeles, milliseid loomi ma puudelt pudenenust meisterdasin. Kahtlustan, et ikka neidsamu lehmi ja hobuseid, mida valmistas enamik teisigi selle aja lapsi. Nüüd tean, et sellest materjalist saab teha palju muudki põnevat.
Kui käisime möödunud nädalal Viljandi Männimäe lasteaias sügisesi meisterdisi pildistamas, üllatasid need oma fantaasiarikkusega. Seal olid liikuvate silmadega kaelkirjak ja traatjalgadega sipelgas, sajajalgne, lumememme moodi kastanipoiss, armas siiliperekond, väikesed tõrupõnnid ja hulk teisi tegelasi.
Koridori aknalaudadele väljapandud tööde autorid olid Männimäe lasteaia lapsed ning nende vanemad ja õpetajad. Iga rühm oli kujundanud omaette põneva maailma.
Lasteaia õppejuhataja Marika Semjonovi sõnul ongi kõige parem, kui mudilased saavad teha seda tööd omaette koos ema, isa või õpetajaga. Kambakesi tegutsedes on neil raske naaskleid käsitseda.
Materjali ei pea Männimäe lasteaia põnnid kaugelt otsima: suur hobukastan kasvab kohe värava juures ning tammetõrud kogunevad taskusse metsarajal tehtud jalutuskäikude ajal.
Mulle tundub, et tänapäeval on kastanimunad kättesaadavamad kui minu lapsepõlves. Vahel satun linnas mööduma puust, mille alune on neid täis — ole aga lahke ja korja! Ja korjangi mõne, sest see jahe šokolaadivärvi vigur sobitub hästi peopessa.
Puu vaatab näppamist rahulikult pealt, liigutades tuule käes laisalt oma soonilisi sõrmi. Hobukastani liitlehed on ju nagu suured käpad, mis koosnevad viiest kuni seitsmest lehekesest.
Küllap mõtleb ta seemneid teele saates heldinult: «Alles see oli, kui uhkeldasin kevadel valgete küünlataoliste õisikutega ja meelitasin nendega mesilasi ligi. Nüüd on mu lehed kollased, kuprad maa peale kukkunud ning lapsed okkalistest hällidest välja pudenenud. Head teed neil minna!»
Ka selle vana puumüraka on keegi kunagi seemne või väikese taimena praegusesse asukohta toonud.
Hobuse köharohi
Hariliku hobukastani (Aesculus hippocastanum) kodu on hoopis Vahemere maades: looduslikult kasvab ta Kreeka, Albaania ja Bulgaaria mägedes. Eestisse on hobukastan ilupuuna toodud XVIII sajandil.
Enamik seda liiki puid on meie parkidesse ja aedadesse istutatud, sest kuigi siinne kliima näib neile sobivat, läheb hobukastan Eestis seemnest harva kasvama.
Küsimusele, miks seda puud kutsutakse just hobukastaniks, leiab huviline vastuse tänavu ilmunud raamatust «Ahvileivapuust ämblikliiliani. Loomanimedega taimi meilt ja mujalt». Teose on kokku pannud neli autorit: Aleksei Turovski, Urmas Laansoo, Taimi Puusepp ja Krista Kaur.
«Juba vanad kreeklased panid tähele, et hobukastani viljad, mis meenutavad välimuselt hariliku ehk söödava kastanipuu vilju, on hobustele hea köharohi ja rögalahtistaja, ning kasutasid neid hobuste raviks. Sellest siis ka taime nimetus,» seisab raamatus. «Teisalt on väidetud, et puu on nime saanud huvitavate hoburauakujuliste lehearmide järgi, mis ilmuvad oksal nähtavale pärast lehtede langemist.»
Raamatus kirjutatakse sedagi, et vastupidi hariliku kastani seemnetele on hobukastani omad mürgised. Juba ühe seemne söömise järel võib nahk hakata punetama. Iseloomulikud sümptomid on ka janu, turse, iiveldus, kõhulahtisus ja kõrge vererõhk, mis mõnikord päädivad teadvusetuse ja kollapsiga.
Küpsetades ja keetes saab suuremast osast mürgistest saponiinidest siiski lahti, lisavad autorid. Nende sõnul on hobukastani seemnetest, koorest, õitest ja lehtedest valmistatud rohtusid mitmesuguste tõbede vastu.
Sellegipoolest tasub tähele panna, et lapsed hoiaksid lõbusaid loomi meisterdades hambad kastanimunadest eemal. Kui seda hoiatust järgida, pakuvad pruunid lelud neile palju tegemislusti ja silmarõõmu.