Artikkel ilmus 19. oktoobri «Sakala» paberväljaandes.
«Mul vajus suu lahti,» meenutab ettevõtja Arno Kütt paari aasta tagust juhtumit, mil teda paluti esinema ühe Viljandimaa gümnaasiumi abiturientidele.
Hüppe tulemus sõltub lati kõrgusest
22. oktoober 2012, 16:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olles reipa aplausi saatel astunud kahe klassitäie õppurite ette, palus Kütt sissejuhatuseks endast käega märku anda neil, kes peavad plaani hakata ettevõtjaks. Ehkki sellest on juba päris palju aega möödas, ei varja mees tänagi hämmingut, mis teda valdas, kui nägi ligi 60 õpilasest kätt tõstmas vaid paari.
«Ma ei saa aru, mis vahepeal juhtunud on. Kui mina ettevõtjana kätt proovima hakkasin, tegid sedasama vähemalt pooled mu klassivennad. Tahtmisest ja pealehakkamisest ei olnud kellelgi puudu,» meenutab ta ning õhutab praegusi noori majanduses valitsevatest pessimistlikest meeleoludest hoolimata mõtlema suurelt.
Viljandis sündinud ja siinse viienda keskkooli lõpetanud Arno Kütt ei väida, nagu oleks kodulinnas püsimine talle omaette eesmärk, ent on sellegipoolest silmanähtavalt rahul, et tal on õnnestunud oma äriplaanid ellu viia just siin.
«Mind hoiavad Viljandis targad inimesed, kellega koos olen aastaid tegutsenud. Nad võivad olla meie ühiste saavutuste üle uhked ja mina olen omakorda uhke nende üle. Kui seda meeskonda poleks, peaksin vist küll mõtlema kolimisele,» sõnab ta.
1990. aastatel sai tema osalusel jalad alla mööblitootja
Eerung, mis andis tippaegadel tööd ligi 130 inimesele. Veel suurejoonelisemaks sammuks võib pidada internetil põhineva sisustuskaubamaja ON24 käivitamist ning selle jätkuna Eesti esimese postikappide võrgu Smartpost ülesehitamist.
Nüüd, mil Smartpost on Eesti Postiga peetava turuvõitluse ajel rännanud Soome kontserni Itella omandusse, keskendub Kütt osaühingu Cleveron juhina maailmas ainulaadsete postirobotite arendamisele.
Lennukas ambitsioon
Arno Kütt on nõus, et kuu aja eest esimest korda avalikkusele esitletud uudne postiautomaat kannab endas üüratut ambitsiooni: juba ületuleval aastal peab Viljandis käivituma tootmisliin, mis on võimeline iga kuu kokku panema tervelt tuhat niisugust masinat. Teisisõnu näeb plaan ette haugata oma valdkonnas kogu maailma turust tervelt 20 protsenti.
Küti loogika on seejuures lihtne. Esiteks lähtub ta tõsiasjast, et kõikvõimalike tehniliste vidinatega harjunud inimeste arv kasvab jõudsalt. Kui võeti kasutusele esimesed mobiiltelefonid ja sularahaautomaadid, ei uskunud keegi, et juba mõni aasta hiljem kasutavad neid kõik, kaasa arvatud lapsed ja vanurid.
Sama lugu on postiautomaatidega, mis võimaldavad klientidel saadetisi mugavalt kätte saada ja teele panna otse oma kodupoe eest või fuajeest. Seega pole palju eeldada, et seitsme aasta pärast on maailmas kokku umbes kaks miljardit inimest, kellel on postirobotitele ligipääs. Nende teenindamiseks oleks vaja pool miljonit masinat. Teha neist 100 000 valmis siinsamas koduses Viljandis on Küti meelest täiesti reaalne siht. Pealegi pole Cleveron teiste sabas sörkija, vaid kannab seadme arendajana teenäitaja rolli.
«See on nagu sport, kus tuleb latt seada mingile kõrgusele — üksnes nii on võimalik kontrollida, kas sellest üle hüpata on üritajale jõukohane. Ma ei tea, et ükski sportlane oleks hakanud treenima olümpiamängudeks mõttega saada seitsmes koht,» selgitab Kütt oma mõttemalli.
Valikut polnud
Arno Kütti vaadates on raske uskuda, et tema esimesed juhtimiskogemused pärinevad Vene kroonust: selleks näeb ta välja liiga noor. Ent ometi tuli just temal viimaste Eesti poiste seas läbi teha kaheaastane teenistus Nõukogude sõjaväes, täpsemalt Mägi-Karabahhis.
Kui paljud teised pugesid 1980. aastate lõpul kas või nahast välja, et nekrutileivast pääseda, polnud Kütil erilist valikut. Esiteks ei tahtnud ta lasta endale hullupabereid välja kirjutada. Teiseks töötas tema isa kohaliku miilitsaülemana ja see tegi toonastes oludes nii mõnegi asja vältimatuks.
Ometi olid 1988. aastal, mil poisi sõjaväekutse pere postkasti pisteti, vabaduse tuuled hakanud jõudu koguma. «Ega me isaga nendel teemadel eriti rääkinud, pigem vältisime seda kõneainet,» vaatab Kütt ajas tagasi. «Aga koolis ja klassis oli hoiak küll ühene. Arvan, et kui Vene aeg oleks püsinud, poleks ma siia riiki pidama jäänud.»
Et sõjaväes õnnestus Kütil pärast lühikest noorteaega läbida seersandikool, viidi ta kohe pärast õpinguid uude väeossa ja pandi käsutama seitset alluvat. Varsti oli neid juba paarkümmend ja lõpuks sadakond.
Kui paljude teiste meeste meenutuste järgi käis toona sõjaväes kõik jõumeetodil, ütleb Kütt end olevat üsna ruttu taibanud, et kavalusega saavutab enam. Õigupoolest poleks vist teisiti saanudki usbekke, kasahhe ja mitme teise rahvuse esindajaid ühtsesse rivvi sundida.
Väeosas olid Kütt ja tema mehed üsna harva. Et Mägi-Karabahh on alati olnud konfliktipiirkond, valvasid nad kord armeenlaste, kord aserbaidžaanlaste järele. Tagatipuks ei puudunud palju, et just tema oleks olnud nende seas, kes 1989. aasta aprillis Gruusias sapöörilabidatega meeleavaldajate vastu saadeti.
Õigupoolest olid nad juba Tbilisis ning sammusid ühises rivis, kumminuiad ja kilbid käes ning kiivrid peas. Õnneks astus loodus vahele ja surus noore seersandi kõige kriitilisemaks ajaks kopsupõletikuga haiglavoodisse.
Selge see, et Viljandisse jäänud sugulased olid neil päevil Arno käekäigu pärast mures. Teiste seas ootasid teda tagasi keskkooliaegne klassiõde, nüüdne abikaasa Tiina ja juba sõjaväepäevil sündinud poeg Arti.
Koju naastes oli noorele mehele pikemalt arutlematagi selge, et uuesti kooli ta ei lähe. Pere vajas toitmist ning pealegi oli sunduslik õppimine olnud talle juba põhikoolist saati vastumeelne.
«Olen iseõppija tüüp. Tahan kõike vahetult järele proovida ja teada seda, mida teised ei tea,» põhjendab Arno Kütt.
Esiotsa oli ta saekaatris abitööline. Et seal polnud pahatihti midagi mõistlikku teha, hakkas ta nokitsemas käima kõrval asuvas puidutsehhis. Varsti tõid noormees ja tema isa maakoju freespingi ning panid püsti tillukese pildiraamide töökoja.
«Joonistasin Viljandi vaateid, lasksin trükikojas paljundada ja panin omatehtud raami ümber. Need läksid poodides päris hästi kaubaks, teenisin mõne nädalavahetusega saekaatri kuupalgast suurema summa. Kahjuks kukkus see ettevõtmine krooni tulles kokku: päevapealt ei ostetud enam ühtegi,» kirjeldab Kütt oma esimese äri algust ja lõppu.
Ometi möönab ta, et just rahareform oli murdepunkt, mis sundis teda mõtlema ettevõtlusele avaramalt. Kuulnud, et klassivend Madis Agur ja sõber Andrus Koovit olid ostnud universaalse puidutööpingi, pakkus Arno Kütt end kampa. Üheskoos panid nad aluse aktsiaseltsile Eerung, mille esimesed tooted olid omanike endi valmistatud lauad ja taburetid. Esimese istumisaluse müüs Kütt ise Viljandi turul.
Arno Kütt ei salga, et mitu tema algatust on päädinud ebaõnnestumisega. Muu hulgas läks vett vedama kava hakata koostöös eesti disaineritega tegema ja turustama noortemööblit. Aga ka õnnestumistest rääkides ei püüa ta jätta muljet, justkui oleks kõik läinud nagu lepase reega. «Miski ei tule kergelt, aga see ei tähenda, nagu poleks mõtet katsetada. Ausõna, pärast saekaatrist äratulekut pole ma kordagi tahtnud uuesti palgatööliseks hakata,» kinnitab ta.