Kaks aastat tagasi rajas Polli aiandusuuringute keskus kahe hektari suuruse energiavõsa istanduse, et Eestis seda uudset valdkonda propageerida ja soovijatele istikuid pakkuda.
Energiavõsa võidab Euroopas populaarsust
2. aprill 2009, 16:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskuse tehniku Uko Bleive ütlemist mööda on energiavõsa kasvatamine Lääne-Euroopas üpris levinud ning viimasel ajal on asutud sääraseid istandusi rajama asulate ja linnade reoveepuhastusjaamade lähistele.
«Kui suviti niisugustele võsadele vähesaastatud reovett pumbata, omastavad need hästi selles peituvaid toitaineid ning toimivad omalaadse bioloogilise filtrina, aidates ära hoida keskkonna bakterioloogilist saastumist,» räägib ta.
Nõnda aitab energiavõsa Bleive sõnul lihtsal ja tõhusal moel reovee puhastamise jõudlust parandada, vähendades toit- ja saasteainete hulka, mis muidu lastakse voolata looduslikesse veekogudesse.
«Ka energiavõsa kasutamise korral tuleb reovett siiski töödelda. Töötlemata reovesi sisaldab isegi pärast esmast mehaanilist puhastust haigustekitajaid ning mitmesuguseid lahustunud ja lahustumata aineid, mis kujutavad ohtu kasvatavatele kultuuridele ja põhjaveele,» põhjendab ta.
Reovesi kui vee- ja väetiseallikas
Olmereovesi ja selle jääkmuda sisaldavad suurel hulgal taimedele kättesaadavaid toitaineid, näiteks lämmastikku ja fosforit. Orgaaniliste ja anorgaaniliste saasteainete, näiteks raskmetallide sisaldus aga on neis tavaliselt väike.
Seega on olmereovesi mittetavapärane vee- ja väetiseallikas ning eriti just toiduks või söödaks mittekasutatavatele lühikese raieringiga kultuuridele.
«Niisuguse energiavõsa kasvatamine aitab kaasa väärtuslike toitainete kohapealsele korduvkasutamisele ning vähendab vajadust mineraalväetiste ja kastmise järele. Ühtlasi saab sellest võsast suurema saagi kui tavalisest energiavõsa istandikust,» kõneleb Uko Bleive.
Eesti energiavõsas kasvavad pajud
Uko Bleive nendib, et Euroopa kaks kõige tavalisemat energiavõsa liiki on paju ja pappel, kasutatakse aga ka eukalüpti, leppa ja teisi puid, mis on kiire kasvuga ning omastavad hästi vett ja toitaineid. Eestis on energiavõsana levinud pajusordid, mis sobivad biokütuse tootmiseks.
Energiavõsa kasutusiga on Bleive sõnul 20—25 aastat. Iga nelja aasta tagant võetakse see maha ja purustatakse hakkpuiduks.
«Rootsis on juba üsna laialt levinud koostootmisjaamad, kus linnadele toodetakse hakkpuidust nii sooja kui elektrit,» märgib Bleive ning lisab: «Euroopas on kindel tendents, et bioenergia kultuure kasvatatakse järjest rohkem.»
Kulud on väiksed
Energiavõsa kasvatajate kõige suuremad kulutused on seotud istanduse rajamise, eelkõige istutusmaterjali soetamisega.
«Tulevase istanduse ala tuleb hoida aasta aega musta kesa all ja teha seal herbitsiididega umbrohutõrjet,» räägib Uko Bleive. «Aprillis-mais torgatakse maha pistoksad: hektarile läheb neid 15 000.»
Kui pole varakevadist põuda, lähevad pistikud tehniku sõnul väga hästi kasvama.
Esimesel kahel aastal, kui taimed on veel väiksed, tuleb nende ümbert hoolsalt umbrohtu eemaldada. Teisel aastal tehakse tagasilõikus, et taim hargneks ja rohkem oksi kasvataks. Edaspidi põld aga hooldamist sama hästi kui ei nõua.
Esimesel koristusaastal energiavõsa istandus Bleive jutu järgi väga palju toodangut ei anna, järgmistel kordadel on aga saagikus juba tunduvalt suurem.
Mineraalväetisi energiavõsa kasvatamisel ei kasutata. Enne istanduse rajamist võib maale veidi anda orgaanilist väetist ja iga nelja aasta tagant saab väetada reoveemudaga.
Takistuseks kombaini puudumine
Eestis energiavõsa kasvatamine Uko Bleive jutu järgi veel kuigi levinud pole. Suurima takistusena nimetab ta seda, et siin pole võsa koristamiseks kombaini ning seda tuleb lõigata käsitsi.
«Usun, et tulevikus hakatakse energiavõsa tunduvalt rohkem kasvatama. Eriti kui arvestada, et see aitaks lahendada asulate reoveemure,» lausub ta.
Katsetusi on Eestis siiski tehtud. Näiteks Tartumaal on Kambja vald rajanud maaülikooliga kahasse veetöötlusjaama lähedale 15,9 hektari suuruse energiavõsapõllu, kus uuritakse eri liikide kasumlikkust. Bleive teada on Tartumaal veel ka mõni viiehektarine pajupõld.
Polli kahehektarine põld on Bleive ütlemist mööda rajatud eelkõige istikute paljundamiseks.
«Müüme pistoksi ning ka pikkade võrsetena pajuoksi, mida ostajd võivad hiljem ise juppideks lõigata,» räägib ta.
Iga nelja aasta tagant tuleb võsa maha võtta ja see osa läheb hakkpuiduks.
Pinda tunduvalt laiendada keskusel Bleive väitel kavas pole. Plaanis on aga lisaks kahele praegu kasvatatavale, Rootsis aretatud energiapaju sordile Karinile ja Dorisele tegelema hakata ka teiste sortidega.
Paju on vähenõudlik taim
Uko Bleive nendib, et eri pajusortide kasvunõuded ja saagikus on erinevad, kuid üldjuhul on see liik üsna külmakindel.
«Kuigi paju kimbutavad roostehaigused ja lehemardikad, on energiavõsaks aretatud kiirekasvulised sordid ka haiguse- ja kahjurikindlad,» kõneleb ta ning rõhutab, et päris sohu paju istutada ei maksa, ehkki tema veetarve on suhteliselt suur. «Samuti pole mõistlik istandust rajada paepealsetele muldadele.»
Bleive märgib veel, et energiavõsa kasvatamist toetab Euroopa Liit, sest istandikes viljeldavate liikide biomassi ärakasutamine aitab kaasa kasvuhoonegaaside vähendamisele. «Biomassi abil toodetud soojus, energia ja biokütused on CO2-neutraalsed,» lausub ta.