Kütid ihuvad kiskjate vastu sõjakirvest

Hunt on väga tark ja kaval loom ning teda vabas looduses märgata või fotokaameraga jäädvustada on äärmiselt keeruline. See hunt on üles võetud tänavu kevadel Võrumaal Alaveski loomapargis.

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Artikkel ilmus 13. oktoobri «Sakala» paberväljaandes.

Tarvastu kandi talunik ja jahimees Uno Lauri ei mäleta, et oleks kunagi näinud nii palju hundijälgi kui sel suvel. Sama on täheldanud Vambola jahiseltsi juht Kalev Kikas.

«Huntide arvukus on juba aastaid olnud üle mõistuse — lihtsalt ei anta küllalt jahilubasid,» nentis Viljandimaa jahimeeste liidu juht Mart Tasane. Metsakutsad on tema sõnutsi süüdi selles, et kitsede arvukus ei ole pärast raskeid talvi taastunud.

Jahimeeste arvates on küttimislimiit liiga väike

Kalev Kikase meelest on kiskjate rohkus ka põhjus, miks metssead varasemast rohkem põldudele kipuvad: nad lähevad sinna rettu. Temagi leiab, et maakonnale antud kuus hundilaskmisluba on liiga vähe, mõistlikum oleks kaks korda suurem määr. Ilveseküttimise lube peaks praeguse kaheksa asemel Kikase arvates olema kolm-neli korda rohkem.

«Kui hunt hakkab maja taga käima, on asi viltu,» leidis 40-aastase staažiga jahimees. «Põlistes laantes, kus on tavaliselt olnud hundi eluala, ei ole enam saakloomi ja seetõttu tuleb ta toitu otsima inimeste lähistele.»

Tarvastu meestel on kahtlus, et läinud kuul Raassilla kandis murtud kaks lammast on huntide töö.

Kohapeal käinud hundiuurija Marko Kübarsepp kinnitas, et jälgede ja murdmisviisi põhjal on selge, et seda tegid siiski hulkuvad koerad, ning lisas, et Pärnu- ja Viljandimaal on tänavu olnud vähe koduloomade kiskjakahjustusi.

Uurija hinnangul on Põhja-Viljandimaal hunte praegu varasemast pigem vähem, Lõuna-Viljandimaal aga sama palju kui eelmistel aastatel. «Ilveste arvukus on ligi kaks korda alla läinud. On vaid mõni üksik piirkond, kus see on stabiilne,» sõnas ta.

Kübarsepp tuletas meelde, et jahihooaeg kestab novembrist veebruarini. Hundiküttimise lubasid antakse mitmes jaos ja vajaduse korral suurendatakse esmast limiiti.

Uurija ei pea mõistlikuks kiskjate liigset küttimist, sest sellega võidaks nende püsimist ohustada. «Me ei saa lubade arvu jahimeeste soovi põhjal umbes suurendada. Oleme esialgu ettevaatlikud, et hiljem ei tuleks aru anda, miks asi viltu läks. Mõistlik on teatud pesakondi hoida ning küttimist suunata pigem kahjustuskolletesse,» selgitas ta.

Uurijad seisavad kahe tule vahel

«Pealegi seisame kahe tule vahel: osa jahimehi soovib kiskjate hulka tunduvalt vähendada, kuid riiklik kava näeb ette teatud arvukuse hoidmist,» kõneles Marko Kübarsepp. «Lisaks sellele tuleb arvestada teiste huvirühmadega, nagu looduskaitsjad, -turistid ja -fotograafid, kelle arvates võiks kiskjaid praegusest rohkem olla.»

Kübarsepa ütlemist mööda on kiskjaid pigem vähem kui möödunud aastatel, kuid hundikarjade tõenäoline tegelik arv selgub alles pärast lume tulekut. Siis korrigeeritakse vajaduse korral ka limiite. Lisaks sellele on veebruaris plaanis teha koos maakonna jahimeestega lumel ilvese ja huntide jälgede ühisloendus.

Viljandimaa jahimeeste liidu juht Mart Tasane arvab, et ühisloendamine on hädavajalik. «Hundiuurijad ja jahimehed ei ole suutnud seni ühe laua taha istuda ja asjadest rahulikult rääkida. Kiskjauurijad on meid lihtsalt ignoreerinud ning erinevalt põdrauurijast jäänud omaette redutajaks. Just seetõttu ei ole ma julgenud Viljandis selleteemalist koosolekut kokku kutsuda, sest pelgan konflikti,» rääkis ta.

Tasane möönis, et jahimehed on ühel ja kiskjauurijad teisel meelel, aga tõde võib olla hoopis vahepeal.

Tagasi üles