Hubert Pärnakivi jooksis alati lõpuni

Hubert Pärnakivi võitis ümber Viljandi järve jooksu 11 korda järjest.

FOTO: Enn Loit (Viljandi muuseumi kogu)

Helsingis olümpiastaadioni väravas asub Soome jooksukuulsuse, «lendava soomlase» Paavo Nurmi pronkskuju. Viljandis Ranna puiestee ääres paikneb Hubert Pärnakivi pronksist skulptuur.

Jooksva Hubert Pärnakivi kuju valmis skulptor Riho Kullal 1990. aastal, asukoha valis arhitekt Ülo Stöör. Algul puudus skulptuuril nimi, see oli lihtsalt «Jooksja», sest Pärnakivi oli selle vastu, et tema eluajal oleks kusagil tema nime kandev kuju.

Juba raskesti haigena käis ta mitu korda skulptorile poseerimas ning ühtlasi kasutas Kuld paljusid fotosid. Nii valmiski Pärnakivi kuju, mis näitab tema pingutust viimases finišieelses kurvis.

Mis mees oli Hubert Pärnakivi? Et nooremad inimesed ei pruugi temast enam teada, on sobiv aeg seda meenutada.

Rohkelt saavutusi

Täna saanuks Hubert Pärnakivi 80-aastaseks. Ta sündis 16. oktoobril 1932 Tallinnas ning elas aastast 1940 Viljandis. Siin õppis ta algul Valuoja koolis ja seejärel Viljandi 2. keskkoolis, mille lõpetas 1952. aastal koos Arne Miku ja Udo Margnaga.

Pärnakivi tahtejõud ja jooksjatalent ilmutasid end varakult. Viiendas klassis edestas ta pikamaajooksus kuuenda ja seitsmenda klassi poisse. Tema esimene treener oli Elmar Ardma. Suuremad võidud järgnesid juba keskkoolis.

1951. aastal tuli ta 1500 meetri jooksus Viljandi-Tartu noortevõistluse võitjaks ja 1952. aastal võitis ümber Viljandi järve jooksu. Hiljem pälvis ta selle suurjooksu võidu veel kümme korda. Rekordaeg 36.34,8, mille Pärnakivi sai 1960. aastal, püsis ületamatu 42 aastat.

Pärast Viljandi 2. keskkooli lõpetamist jätkas ta õpinguid EPA veterinaariaosakonnas. Tartus olid tema treenerid Valter Kalam ja Elmot Heido. Hubert Pärnakivi ehk Hubi tulemused üha paranesid. 1958. aastal ületas ta kaks Eesti jooksjate unelmate piiri. Ta jooksis esimesena 5000 meetrit alla 14 minuti ja 3000 meetrit alla 9 minuti.

Pärnakivist sai 28-kordne Eesti meister, ta osales 36 korda Eesti ja seitse korda Nõukogude Liidu koondvõistkonnas ning püstitas 15 Eesti rekordit. 1955. aastal sai ta NSV Liidu meistersportlaseks ja 1970. aastal anti talle teenelise meistersportlase nimetus.

Jooksukuulsuse kõikide võistluste ja võitude loetlemine tähendaks õhukese raamatu jagu teksti. Tema sportlaskarjääri ehteks jäid taktikajooksud, mille vapustavad lõpuspurdid nõudsid peale vastupidavuse ka suurt tahtejõudu.

1959. aastal jooksis Hubert Pärnakivi USA ja NSV Liidu maavõistlusel Philadelphias 37-kraadises leitsakus 10 000 meetrit. See võistlus on jäänud spordiajalukku. Kes seda pealt nägid, olid veendunud, et Pärnakivi ei vea lõpuni välja. Aga ometi suutis ta seda, ehkki jooksis viimased kaks ringi, silmad kinni, teadvus kadunud.

Ta ei teadnud hiljem isegi, kuidas lõpuni jõudis. Mällu olnud salvestunud üksnes kaks pilti: finišijoon ja hulk valgetes kitlites inimesi tema ümber. Toonases ajakirjanduses sai selle jooksu järel tuntuks tema lause: «Ma jooksen alati lõpuni.»

Soov võita

Hubert Pärnakivi sai tol ajal tulemusi, mida paljud Eesti parimad jooksjad tänapäevalgi harva kordavad. Ometi treenis ta viletsate tossudega ja harjutas talvel lumes. Temal polnud nii rikkalikku toidulauda kui praegustel sportlastel. Kuidas see tal siis õnnestus?

Akadeemik Anto Raukas on tunnistanud, et ei oska vastata, mis oli Hubi edu peapõhjus, kas head geenid, tugev treening või ebatavaline tahtejõud. Ilmselt kõik kokku ja lisaks veel soov võita.

Inglise kunagiselt jooksukuulsuselt Brendan Forsterilt küsiti kord, kes võidab olümpiamängude jooksu. Too vastas: «Olümpiamängude finaalis on mitmel mehel head võiduvõimalused, kuid ainult üks neist teab, et ta võidab. Ja on suur vahe, kas sa tahad võita või tead, et võidad.»

Ilmselt oli nii ka Hubiga. Tundes, et võitude aeg hakkab mööda saama, lõpetas ta võistlemise. Ta oli kõigest 31-aastane, kui tegevspordist loobus. Nüüd hakkasid tema aega täitma ennekõike perekond ja töö.

Koos abikaasa Aimega kasvatas Hubert Pärnakivi üles poja ja tütre. EPA lõpetamise järel töötas ta füsioloogia loomatervishoiukateedris laborandina ning 1963.—1993. aastani vabariikliku veterinaariapolikliiniku loomaarsti ja juhatajana.

Hubert Pärnakivi suri 28. oktoobril 1993, olles tänu tugevale elutahtele neli aastat võidelnud raske haigusega. Jääb loota, et tema eeskuju nakatab paljusid praegusi ja tulevasi Eesti jooksjaid.

Tagasi üles