Sügis teeb suurt maalritööd

Varesemägede külje all uudistavad puud, kuidas nende värviliseks maalitud garderoob veepeeglis välja näeb.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Ümber jalgade sahisevad sakilised vahtralehed ja pea kohal kõiguvad värvilised võrad — nii astub sügis oma iga-aastast rada.

Praegu on ta veel täies jõus. Iga päevaga ilmub loodusesse üha rohkem värve, igal nädalal kostitavad maa ja mets meid uute andidega. Toitu võib noppida otse jalge eest, olgu siis seeneretkel, jõhvikarabas või kartulipõllul.

Kuid küllus pole igavene. Saak tuleb kiiresti kokku korjata ja värvid mällu talletada, sest varsti tõmbab sügis selga teise, märksa kaledama rüü.

Juba nüüd võib näha, kuidas lehed ennast okste küljest lahti rebivad ja lenneldes maa poole langevad. Tuulisel õhtul tammealleel jalutajat võivad ehmatada pimedusest kostvad hääled: tema teerajale langevad valju potsatusega tammetõrud. Mõni võib tabada ka kõndijat.

Otsekui vastukaaluks puude kollastele lehtedele jääb päikest nüüd järjest vähemaks. Ootamatult kiiresti võib sinise laotuse katta pilvevaip, millest hakkab pudenema suuri vihmapisaraid.

Ent ka pilvisel päeval tasub mõnes looduskaunis kohas peatuda ja uurida, milliseid vaatemänge sügis pakub. Kui eelmisel nädalal Varesemägedesse põikasime, rõõmustas see paik meid vahepeal halliks muutuvast taevast hoolimata kirgaste värvidega.

Taevas lendas hanede kolmnurk ja teeraja kõrval ootas noppimist hiline vettinud vaarikas. Viimased räsitud kurerehad olid oma kroonlehed kokku tõmmanud ja pead alandlikult longu lasknud, samal ajal kui mitu teist õit hoidis end veel uljalt püsti.

Järvepeegli serval uudistasid puud oma uut moodi garderoobi. Vahepeal ei saanudki ma vaadates aru, kumb pilt on ehtsam: kas see, kus puude ladvad sirutuvad taeva poole, või hoopis see, kus need on alaspidi.

Vaikust häirisid üksnes argliku metsalinnu hüüded ning see tegi meeleolu veidi nukraks. Sügisega käib ju ikka kaasas lahkumise kurbus.

Kuid järve kaldale tallatud kalameeste rada andis kinnitust, et looduses on ka praegu mitmes mõttes hea olla: pole parme, pole sääski, palavusest rääkimata.

Tagasi üles