Miilitsatest teadlasteni

Gert Kiiler Foto: Elmo Riig / Sakala

Kui vanasti küsiti anekdoodis, mitut miilitsat on vaja ühe lambipirni vahetamiseks, siis praegu paistab see pilalugu hakkavat veidral moel tõeks saama.

Küsimus pole küll elektripirni vahetamises, vaid ostmises, ning siin ei pruugi aidata ka pool tosinat politseinikku. Miks muidu oleks «Postimees» pidanud lampide valimisest kõneleva tarbijaloo konsultandina kasutama Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessorit.

Toiduainete puhul on meie inimesed juba harjunud jälgima kilohinda, vastasel korral ei suudaks erineva suurusega pakendite tõttu enam keegi hindu võrrelda. Elektripirnide puhul seni erilisi probleeme polnud: pidid üksnes teadma, mitmevatist tahad.

Euroopa Komisjoni energiasäästukava tõttu on lambi ostmine muutunud tõsiseks ettevõtmiseks, mis nõuab põhjalikku eeltööd ja süvenemist. Et uued pirnid on hõõglambiga võrreldes kallid, ei saa neid osta huupi, lootes, et küllap sobib ja kui ei sobi, võib osta uue.

Niisiis. Esiteks tuleb hõõglambi senine, vattides väljendatud võimsus ümber arvutada, lähtudes sellest, mis sorti pirn ostetakse. Õnneks on seda sorti võrdlused juba tehtud ja pakenditel kirjas.

Seejärel peab võrdlema, kui pikk on pirni põlemisaeg, ning jälgida ühtlasi, kas selle valgus on soe või külm. Täpselt tuleb läbi mõelda ka see, mis tingimustes soovitakse lampi kasutada: kas ruum pole äkki liiga külm või soe ning kui kaua lamp järjest põleb.

Kui see töö on tehtud ja sobiv pirn leitud, tuleb loota, et see sobib ja mahub kasutusel olevasse kuplisse.

Ehkki uute pirnide puhul rõhutatakse nende säästlikkust ja pikaealisust, mis on kirjas ka toote pakendil, ei maksa pidada seda kõige tähtsamaks kriteeriumiks. Mis kasu on sellest, et hoolika rehkenduse tulemusena leitakse kõige soodsam ja säästlikum lamp, mis peab vastu kümme aastat, kui kogu see aeg vannutakse pirni antavat ebamugavat valgust?

Nii et kõikvõimalike tehniliste näitajate kõrval tuleks pirni valides lähtuda ikka sellest, mille valgel tuntakse end kõige mugavamalt.