Ühes vanas muinasjutus küsib kuningas tütardelt, kui palju nad teda armastavad. Lapsed toovad võrdlusi kalliskivide ja muude aaretega, ainult noorim tütar ütleb, et armastab isa nagu soola. Mõistagi ei meeldi see vanale kuningale.
Lisada saab alati, ära võtta paraku mitte
21. september 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Edaspidi selgub, et kulla ja briljantide kadumine ei ole kaugeltki nii suur õnnetus kui soolast ilmajäämine: elu muutub talumatult magedaks. Ometi ei tohi soola nagu teistegi heade asjadega liialdada.
Tervise arengu instituudi toitumisekspert Tagli Pitsi, miks hoiatavad arstid inimesi soola liigtarbimise eest? Mida halba see meile teeb?
Sool koosneb naatriumist ja kloorist. Mõlemat on organismil vaja, kuid naatriumi pikaajaline liigtarbimine võib tõsta vererõhku ja suurendada südamehaiguste riski.
Kõikidest allikatest, töötlemata ja töödeldud toidust ning sellest, mida lisame roogadele valmistamise ajal, võiksime päeva jooksul soola saada viis-kuus grammi. Tegelikult saab enamik inimesi selle koguse ja rohkemgi kätte juba ainuüksi leivast, juustust, singist, viineritest, konservidest ja teistest seesugustest toiduainetest.
Müügil on pan-sool, roosa ehk niinimetatud Himaalaja sool, meresool, tavaline sool... Mis vahe neil on? Kas tavalise keedusoola puhul vastab tõele, et must ja suurte kristallidega on tervislikum kui puhas, peen ja valge?
Mida vähem puhastatud on sool, seda enam sisaldab see magneesiumi, kaltsiumi, kaaliumi, rauda ja teisi mineraalaineid. Ent kui arvestame, et toitu valmistades peaksime päevas piirduma ühe-kahe grammiga — ülejäänu saame töödeldud toitudest —, ei ole saadavad kogused märkimisväärsed.
Kahjuks ei ole pakenditel enamasti kirjas, kui palju mineraalaineid 100 grammis on, et võiksime analüüsida, missuguse koguse me üht või teist soola kasutades saame.
Mineraalainete piisavaks tarbimiseks tuleks süüa ennekõike sellist toitu, milles neid leidub. Näiteks kaltsiumi saame piimatoodetest, kalast ja rohelistest köögiviljadest, magneesiumi täisteratoodetest, pähklitest, seemnetest ja lehtköögiviljadest, rauda lihatoodetest, kaaliumi kartulitest, banaanidest ja rosinatest ning nii edasi.
Pan-soolas on naatriumi kogust vähendatud ning kaaliumi osa suurendatud. Iseenesest on see hea, aga kahjuks kipuvad inimesed tavapärase maitse saamiseks lisama seda toidule rohkem.
Suurema kaaliumisisalduse tõttu ei saa pan-soola paraku kasutada kala soolamiseks ega massiliselt toiduainetööstuses, sest see annab paljudele toodetele harjumatu kõrvalmaitse.
Inimesed võiksid rohkem tarvitada kõikvõimalikke soolata maitseaineid, panna soola alles toidu valmimise lõpul või serveerides ning kasutada seejuures niisugust, mille terad on suuremad: siis tunneb sööja ka väiksemas koguses pandud soola maitset tugevamini.
Soovitusliku maksimummäära, viis grammi soola päevas saame kätte juba leiva ja muu ostetud toiduga, nii et supisse ei tohikski seda õieti panna. Kas on mingi võimalus reglementeerida valmistoidu ja küpsetiste soolasisaldust või on see ainult tootja otsustada?
Mõne toidu, näiteks leiva ja vorsti puhul ei ole tehnoloogiliselt võimalik soolasisaldust mingist piirist allapoole viia, sest seda on vaja, et toode oleks õige konsistentsiga ning säiliks ettenähtud aja.
Õigupoolest ongi tootjad hakanud tasapisi valmistama magedamaid toite. Seda ei tohi teha järsku: tarbijad peavad jõudma maitse muudatustega harjuda.
Kindlasti on võimalik teha valmistoidud ja söögikohtades pakutavad road pisut magedamad. Soola lisada saab alati, kuid toidust seda enam välja võtta ei anna.