Selle kogumiku kaante vahele pandu tugineb paarikümnes arhiivikaustas, ligemale 170 raamatus ja sadades ajaleheartiklites talletatud materjalile. Muide, kirjamees Heiki Raudla on sündinud selles kihelkonnas Võhma alevis.
Arvustus: Tüse ülevaade
15. september 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba muinasajal, üle tuhande aasta tagasi kujunesid Eesti alal välja üsna kindlapiirilised asustusüksused, kihelkonnad, mis jäid kiriklike administratiivühikutena püsima ka riikliku iseseisvuse esimesel etapil.
Muudatuste ajal killustusid senised kihelkonnad tihtipeale mitmeks osaks. Kui 1950. aastal moodustati rajoonid, jaotus Pilistvere kihelkond kolme, Suure-Jaani, Türi ja Põltsamaa rajooni vahel, mis kuulusid 1952. ja 1953. aastal koguni igaüks ise oblastisse.
Kuna külade tõmbekeskused ja elanikkondki olid nõukogude perioodil oluliselt muutunud, ei olnud Pilistvere kihelkonnas taasiseseisvumise ajal peaaegu mingeid taotlusi 1939. aasta valla- ja maakonnapiiride ennistamiseks. Jäi nii, nagu oli ja kunagine üleni Viljandimaasse kuulumine kipub üha ununema. Pilistvere kihelkonna kolmitamine Viljandi-, Järva- ja Jõgevamaa vahel on üsna unikaalne — veel ainult Otepää kihelkonnast kuulub osake kolmandasse, Tartu maakonda. (Sõjaeelne Otepää oli üleni Tartumaa piires.) Ajad muutuvad, muutused jäävad.
Nurmekunna muinasmaakonna põhjaosa kaheksa-üheksa tuhande aasta pikkune kujunemislugu on kirja pandud arheoloogiliste leidude, keskaegsete kroonikapudemete, arhiiviandmete ja trükis ilmunud uurimuste najal. Nii nagu kogu Eestist, käisid ka Pilistvere kandist üle sõjaretked, näljahädad ja taudipuhangud, ent rahvaseeme jäi kõige kiuste püsima. On teada, et 1220. aastal oli Nurmekunnas umbes 4000 inimest.
Pilistvere juurtega mehi langes Vabadussõjas 92, nende kõigi, nagu ka kihelkonnast võrsunud 70 Vabaduse Risti kavaleri kohta leiame lugemist. Oma kirjutis on näiteks legendaarsel Jüri Vilmsil (1889—1918), riigitegelasel August Reil, peaaegu 101-aastaseks elanud Karl Jaanusel (1899—2000), kindralmajor Andres Larkal ning kolonelidel Eduard-Adolf Bachil ja Hans Kalmul. Loetletud on ka teadaolevad 21 soomepoissi.
Arhiividest on koostaja leidnud üsna täielikke vallavalitsuste, neile järgnenud külanõukogude ja ka praeguste omavalitsuste juhtide loetelusid, lisaks veel elu- ja töökäigupudemeid ning olustikuandmeid, mis annavad muu hulgas aimu palkadest ja kohaliku elu korraldamisest. Põnevat ja mõtlema panevat lugemist pakuvad näiteks vallakohtute ja -volikogude protokollide väljavõtted.
Eri peatükkidest võime lugeda kihelkonna ajaloost — sealhulgas kohaliku kroonikakirjutaja Jaan Kuldkepi eelmise sajandi alguse kirjapanekuid —, rahvarõivastest, loodusobjektidest, 150 aasta tagusest meteoriidisajust, külade, mõisate ja kirikute käekäigust, kooliloost, seltsi- ja kultuurielust, ühistegevusest ja põllumajandusest vabariigi ajal, kolhoosidest ja muust eluolust.
Ühtlasi saame teada, mis andis 75 aasta eest alust võrrelda Pilistvere kihelkonda Taaniga. Käsitelu elustavad rohked nopped ajalehtedest, 275 fotot ja kaks värvitahvlit.
Kahtlemata sooviksid paljud ajaloost ja kultuurist huvitatud inimesed seda sisukat raamatut ka oma riiulile. Paraku ei lubata PRIA toetusel ilmunud teoseid avalikult müüa.
Kirjastamises osalenud omavalitsused tohivad siiski piiratud arvu eksemplare rahva sekka lasta — näiteks kingituse või meenena. Aga lugemiseks laenata saab seda raamatukogudest küll.