PROVOTSEERISIN HILJUTI teadlikult üht head sõbrannat, küsides, kas ta nõustuks sellega, et Viljandi lähedale ehitatakse tuumaelektrijaam, kui tema kodukulud muutuksid selle valmides senisest mitu korda väiksemaks. Nagu olingi oodanud, sain kiire ja resoluutselt eitava vastuse. Olgu elekter ja toasoe kas või tasuta, tema sellist monstrumit lähikonnas näha ei taha!
Kui pärisin, miks, sain samuti vastuse, mida olin aimanud tulevat: see oleks inimestele ja keskkonnale ohtlik; ta ei taha, et tema lapsed sirguksid tuumajaama eeskojas ning riskiksid saada etteaimamatuid tervisekahjustusi.
Paar minutit hiljem olime tüllimineku äärel, sest ma ei jätnud jonni, vaid nõudsin, et vestluspartner oma seisukohta üksikasjalikumalt põhjendaks. «Kui oled kord juba nii kindla seisukoha kujundanud, peaksid sul olema varuks konkreetsed argumendid,» pinnisin.
«Ei ole. See kõik on ju niigi selge,» jätkas tema üldsõnaliste, emotsioonidel põhinevate loosungite loopimist.
VAHEMÄRKUSENA OLGU öeldud, et ma pole mingi tuumaenergeetika fänn — eeskätt seepärast, et pean end nimetatud vallas võhikuks ega oska kõiki plusse ja miinuseid adekvaatselt hinnata. Mul pole õigust akadeemik Anto Raukase kombel rääkida, et tänapäeva tuumatehnoloogia on ohutu ning hüdroenergeetikarajatistega juhtunud õnnetused on aastate jooksul neelanud märksa rohkem inimelusid.
Ma pole selle kohta piisavalt palju lugenud ega seda valdkonda uurinud ning kui peaksin hääletama kodukohta tuumajaama rajamise üle, lähtuksin ilmselt samuti umbmäärasest sisetundest. Muud ei jääks mul üle.
Kõnealuse diskussiooni lõppedes jäin mõtisklema, kui altid me oleme tegema kõikvõimalikke otsuseid — olgu suuri või väikesi — puhtalt eelarvamuste põhjal. Piisas ühest tuumakatastroofist, et üks energialiik kannaks aastakümneid, võib-olla koguni aastasadu ohumärki.
Kedagi ei huvita, et seni pole tuvastatud ühtki inimest, kes oleks saanud mullu Jaapani Fukushima õnnetuses eluohtlikult kiiritada, ent ometi valmistub Saksamaa sulgema kõiki oma tuumajaamu ning Indias sõdivad kümned tuhanded elektrita läbi ajama harjunud inimesed lippe ja loosungeid kandes uute jaamade ehitamise vastu. Miks? Sest nad usuvad, et need on neile kahjulikud.
Inimloomusele on juba kord omane äärmusi üle tähtsustada. Teadmine, et kivina allapoole sööstvast lennukist on peaaegu võimatu eluga pääseda, paneb meid lendamist pelgama. Mis sellest, et maapealses liikluses saab iga päev surma hoopis rohkem inimesi — hommikul autorooli istudes ei tunne me enamasti mingit hirmu.
Me ei usu, et meiega midagi juhtub. Kuid mõelgem: mitut lennuõnnetuses hukkunut oleme isiklikult tundnud? Aga mitut autoõnnetuses hukkunut?
Meile meeldib juhinduda pigem usust kui teadmisest. Uskuda on lihtne, sest selleks piisab mõnest infokillust. Teadmine seevastu nõuab süvenemist ehk teisisõnu aega. Just ajast on meil tänapäeval kõige rohkem puudu. Selle asemel et uurida, arutleda ja lugeda, istume tundide kaupa autoroolis ning kirume tegelast, kes maalis kõrval olevale sõidurajale sõna BUS.
Võime küll arvata, et oleme muutunud aastatega ateistlikumaks ning hakanud üha tähtsamaks pidama teadust ja kainet kalkulatsiooni, kuid ei erine sisimas vist kuigi suurel määral aastasadu tagasi elanud esivanematest. Ikka ja jälle loome endale uusi jumalaid, kelle «tarka» sõna oleme valmis pikemalt vaagimata järgima. Sest nii on kõige lihtsam.