Neljapäeva õhtul kogunes Viljandi kultuurimaja saali tuntud tele- ja raadioajakirjanikku Maire Aunastet kuulama hulk viljandlasi.
Teletäht meelitas saali rohkelt rahvast
22. märts 2009, 11:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi kultuurimaja produtsent Priit Noorhani rõõmustas õhtut sisse juhatades kuulajate rohkuse üle.
«Selleks, et purustada salongiõhtute senist publikurekordit, pidin rakendama täditütrepoliitikat ja kutsuma kohale Maire Aunaste,» ütles ta.
Esineja ise tõdes, et ei kujuta hästi ette, millest ta võiks veel rääkida — kõik peaks juba iganädalastes saadetes ja lehelugudes öeldud olema. «Iseennast korrata mulle ei meeldi,» lisas ta ja julgustas kuulajaid küsima.
Õnn on leida hea õpetaja
Vestluse juht, «Sakala» arvamustoimetaja Rannar Raba uuris, milliste tunnetega tuleb Maire Aunaste linna, kus ta aastate eest kultuurikoolis õppis.
«Tulen Viljandisse alati haruldaselt hea tujuga!» kinnitas Aunaste. «Oi, kui pikki tunde olen ma siinsamas saalis lava ees seisnud ja oodanud, et keegi mind ometi tantsima võtaks!» muigas ta.
Tartu 5. keskkooli lõpetanud 16-aastane neiu lootis, et Viljandis hakkab õppimine talle jälle meeldima.
«Võiksin öelda, et tänu kultuurikoolile saigi minust inimene. Ma ei mäleta, mida konkreetselt meile õpetati, kuid ma mäletan selgesti seda, mismoodi õpetajad meisse suhtusid. See on suur õnn, kui leiad endale hea õpetaja!» kõneles
Aunaste.
Kõneleja tõdes, et tal on elus hästi läinud, sest peaaegu alati on saanud ta teha just seda, mis talle meeldib. «Ma arvan, et ükski töö ei alanda selle tegijat,» mõtiskles ta.
Maire Aunaste tunnistas, et praegu sooviks ta võimaluse korral aja maha võtta ja üksnes kirjutada. «Muu töö kõrvalt on raamatu kirjutamine haltuura,» nentis ta.
Salongiõhtu lõppedes kasutasid paljud kuulajad võimalust paluda autogrammi ja pühendust tema hiljuti ilmunud raamatusse «Viis aastat peidus».