Tohtril ja patsiendil on ühesugused rõõmud

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lilian Uukkivi näitab keskkooli lõpumärki, mille saamine noortele algul palju rõõmu tegi, kuid mis hiljem kolmandiku klassist trellide taha viis.
Lilian Uukkivi näitab keskkooli lõpumärki, mille saamine noortele algul palju rõõmu tegi, kuid mis hiljem kolmandiku klassist trellide taha viis. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Lilian Uukkivil jääb perepilte sorides näppu maal, mille ta on oma aknast loodust vaadates guaššvärvidega paberile pannud. Sellele pilku heites ütleb ta, et hambaarsti töö on samuti looming.


Tohter toonitab: «Ikka väga hea meel on, kui töö valmis on ning patsient end hästi tunneb ja oma terve hambareaga naeratab.»



Ta ei oska pakkuda, kui palju õnnelikke naeratusi on ta vastu võtnud — viidekümnesse tööaastasse mahub neid päris palju.



Viimased seitse aastat on see paljude viljandlaste hambaarst pensionäripõlve pidanud. Äsja, veebruari- ja märtsikuu piiril tähistas ta oma 80. sünnipäeva.



«Praegu elan oma väikest elu halli kivikarbi sees,» nendib Lilian Uukkivi oma lemmikluuletaja Mare Osi sõnu kasutades.



Juhuslik valik osutus õigeks


Kunagises Aidu vallas oli Vana-Viruse talu. Selle peremees Jaan Labi otsustas ühel päeval maaelu jätta ja linnas kaupmeheks hakata. Ent ta suri varakult ning poes  jätkas tema naine. Nende tütar oli siis alles kahene.



Päris vanad inimesed peaksid mäletama seda galanteriikauplust, mis asus Viljandis Lossi ja Oru tänava nurgal. Sellest järgmine hoone oli raamatupood. Praegu on see koht osa suurest raekoja ees laiuvast haljasalast.



Seda, kuidas kaks kvartalit 1944. aastal venelaste tulekul viinalaos alanud tulekahjus maha põlesid, ema ja tütar ei näinud, sest nad olid sõjapaos. Sellestki varast, mis tädi suutis leekide eel nende kodust välja tuua, läks suur osa varaste kätte.



Pärast äri natsionaliseerimist ei võetud kaupmeheprouat kuhugi ametisse. Tal tuli end ja oma last toita koristajatööd tehes ja vardaid veeretades. Küüditamisest nad siiski pääsesid. Tütar õppis sel ajal juba Tartus ülikoolis ning teda polnud parajasti sellel aadressil, kuhu ta oli sisse kirjutatud. Ema aga oli nimekirjas olemisest teada saanud ning peitus tagaotsijate saabumisel ahjunurka, kuhu puud olid ette laotud.



Tütarlaps soovis kehvadest majandusoludest hoolimata arstiks saada. Stomatoloogia valis ta üksnes selle tõttu, et selle eriala õppimine kestis vaid neli aastat. Nüüd, viiekümne tööaasta järel, tõdeb ta, et pole seda sundvalikut kunagi kahetsenud.



Viiskümmend aastat küürutamist


Kui me lähme hambaarsti juurde, on meil hirm — ikkagi oma suu ja oma haige hammas. Mõtleme, kuidas tohter sellega toime tuleb, ja pärast lahkume kergendatult, vähemalt enamasti.



Meist keegi ei kujutle seejuures, mida niisugune töö iga päev ja aastast aastasse hambaarsti enda tervisele teeb.


«Olen viiskümmend aastat küürutanud,» lausub Lilian Uukkivi. «See töö laostas mu tervise.»



Ta on seisnud isegi surma palge ees ning tal on seljataga palju operatsioone. Viimasest ta praegu paraneb.



Lilian Uukkivi alustas Viljandis 1953. aastal. Toonane peaarst rõhutas, et sellest, kes pole kiirabis töötanud, õiget arsti ei saa. Nõnda siis ravis Lilian Uukkivi hommikul hambaid, lõuna paiku õpetas siinses meditsiinikoolis õdesid ning õhtul ja öösel tegutses kiirabiarstina, et hommikul taas hambaravikabinetti minna. Hiljem tulid niinimetatud lisakohustuste asemele proteesitööd ja laste hambaravi.



Lilian Uukkivi kirjeldab veneaegseid hambaarstiriistu — suur osa tänastestki viljandlastest pole neist puutumata.


Patsiendi suus töötav puur nõudis äärmist täpsust. Väikegi eksitus võis kahjustada parandatavat hammast, isegi haavata igemeid või keelt. Hambapuur käis, kui jalg püsis pedaalil, aga pöid väsis pidevast poolviltusest olekust ja siis võis töö ootamatult katkeda.



Arst oli kogu aeg haige kohal kummargil, jalad ja käed sundasendis. Isegi Soomest toodud riistad olid Vene omadega kui kaks tilka vett. Alles Tšehhi omad, mille Lilian Uukkivi talle KEK-i majja asutatud kabinetis sai, olid nii-öelda teisest puust. Õnneks oli tal hambakliinikus töötades võimalik ka tänapäevased uhked arstitoolid ära proovida.



Suurim vara on lapsed


Lilian Uukkivi laseb pilgul oma suures toas ringi käia. Seal on diivan ja tugitoolid, raamatuid täis riiul ning kunagise pinginaabri Silvia Väljali graafika seintel, kristalligi klaaside taga.



«Asjad pole olulised,» sõnab ta. «Kõige suurem vara on lapsed ja lapselapsed.»



Lapsi on Lilian Uukkivil kaks: tütar Viia Iital, kes töötab Go Travelis giidina ja on pool maailma läbi käinud, ning poeg Jaanus, kes on juba 18 aastat Helsingis elanud, töötab ehitajana ja ühtlasi viib turiste slaalomiradadele.



Tütar Viia räägib, et üksi lapsi kasvatades rabas ema tööd rohkem, kui oleks tervise pärast tohtinud. «Lapselapsi on ta alati hoidnud. Ja teda on alati huvitanud ümbritsev maailm. Säilinud on kiindumus teatri ja kontsertide vastu ning oma klassi kokkutulekuid on ta ikka korraldanud.»



«Ema on alati vapper olnud, kuigi tal on tervisemuresid,» lisab poeg Jaanus ning teatab, et ema 80. sünnipäeva ajal olid kõik lapsed ja lapselapsed Viljandis.



Lilian Uukkivi teab, et tema lastel polnud kerge kasvada, sest ta läks lahku nende isast, kes vaatas rohkem viina kui pere poole. Seda enam pidi ta tööd tegema. Aga ega lõbudki kuhugi jäänud.



Ettevõtliku inimesena oli ta noorena kuulunud tantsu- ja võimlemisrühma ning harrastanud ujumist. Hiljem sai temast haiglatöötajate vaba aja tegevuse juht. Üksnes albumist fotosid vaadates võib mõista, missugust taidlust toona haiglas organiseeriti ja kui suuri pidusid peeti. Aga pildistas ta väikse Smenaga ise, samuti ilmutas filmid ja tegi fotodki valmis — kui aknad tihedalt kinni katta, sobis selleks ka oma köök.



Toonase haridusseltsi gümnaasiumi, hilisema Jakobsoni-nimelise 1. keskkooli 1947. aasta lennu lõpetajatega jätkuvad suhted tänapäevani. Lilian Uukkivi on oma klassi iga viie aasta järel kokku kutsunud.



Neid seob hõbedane lõpumärk, mida toona ei tohtinud olla ning mille klass siiski salaja teha laskis. Märgi õnnistamise peol oli aga viibinud koputaja või keegi lobasuu ning seejärel viidi kaheksa tüdrukut ja ka mõni poiss trellide taha. Ei pääsenud klassijuhataja Johan Kurikki.



Mida aga teeb Lilian Uukkivi siis, kui ta on päris üksi? Siis võtab ta kätte raamatu või kuulab klassikalist muusikat.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles