Seitse naist noppisid kõhuli saaki kasti

Sigrid Koorep
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Traktori taha haagitud lavalt korjatakse kurke ühes rütmis, madratsil kõhutades ning telefonist muusikat kuulates. Seejuures võib paraku kimbutama hakata pingeasendist tulenev selja- ja kaelavalu.
Traktori taha haagitud lavalt korjatakse kurke ühes rütmis, madratsil kõhutades ning telefonist muusikat kuulates. Seejuures võib paraku kimbutama hakata pingeasendist tulenev selja- ja kaelavalu. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kolm ja pool sada tonni köögivilja võrdub keskeltläbi viiekümne hea sööma peal olnud elevandi massiga. Sellise koguse kõrvitsaid ja kurke korjavad naised Kivimurru talu köögiviljapõldudelt ühel hooajal Põltsamaa Felixi konservide jaoks.

Kurke läheb Felixi purkidesse Vana-Kariste külast 150 tonni jagu ning kõrvitsaid saadab Anneli Steinbruch Põltsamaa poole umbes 200 tonni.

Anneli Steinbruch on Kivimurru talu perenaine. Seal on kolm hektarit kõrvitsapõldu ja teine kolm hektarit ehk 77 rida on kurkide päralt.

Köögiviljade vedamiseks on talul auto, see sai ostetud paari aasta eest.

Paar tuhat kõrvitsataime kasvas varuks

Anneli Steinbruch rääkis, et kuigi kokkuostjaga on sõlmitud leping ja toodangut ära müües on ilus mõelda, et see tähendab palju raha, on ka kulutused kasvatamisele tohutud.

Investeerida tuleb nii seemnesse kui töölistesse. Köögivilja taimed istutatakse avamaale käsitsi, sest nii saavad need korralikumalt mulda kui masinaga. Rohiminegi käib enamjaolt käsitsi. «Kurgid kõplasime läbi ühe korra ja kõrvitsad kaks korda,» lisas ta.

Talul on kaks pikka kilemaja: üks kurgiistikute ette kasvatamiseks ja teine kõrvitsatele. Kui taimed välja saavad, paneb perenaine kilemajja võrsuma muud meelepärast. Tänavu istutas ta kasvuhoonetesse tomateid.

Kolme hektari täitmiseks kasvatati Kivimurrul 17 000 kõrvitsataime: 15 000 taime läks põllule ja paar tuhat seemet külvati varuks. Ette kasvatada tuleb ikka rohkem, juhuks kui mõni seeme ei idane, ja ega kõigist seemneist saa ka korralikku taime.

«Vahepeal paistis, et kõrvitsatega läheb raskeks ja saagikus tuleb alla keskmise,» tõdes Steinbruch.  Jahe hooaja algus ning külm suvi mõjusid tema selgitust mööda taimede kasvule halvasti.

Kõrvitsata jäädes tulnuks talul kurkidest saadud tuluga üleval pidada mõlemaid kultuure. «Niimoodi lööd lõpuks arved kokku ja avastad, et oled rabanud tööd teha selleks, et jõuaksid arved ära maksta,» tähendas ta. Nüüd võis perenaine rõõmustada: paistab, et kõrvitsat ikka tuleb ja see päästab Kivimurru täbarast olukorrast. Saab teha plaane ka järgmiseks aastaks.

Nendelt taimedelt, mis sirgusid kevadel kolm nädalat katteloori all, on oodata lausa head saaki. Roheluse vahelt paistavad 10- kuni 30-kilogrammised kollased pallid.

Lehed hakkavad juba koltuma. Varsti tõmbuvad taimed Steinbruchi sõnutsi pruuniks ning hääbuvad. Siis on põllul näha ainult kõrvitsad.

Korjamine käib traktoriga. Masinale kinnitatakse ette kopp, millesse korjatakse kõrvitsad. Kui kopp saab täis, sõidab see autoni ja viljad tõstetakse kasti ning viiakse Felixisse.

Laval on nii korralikke kui kõveraid kurke

Kõrvitsad peavad esialgu oma järge ootama. Kivimurru talus on üks traktor, millega tehakse kõik vajaminevad põllutööd. Traktorile, mille ette tuleb kopp, on praegu järele haagitud hoopis kurkide korjamise riistapuu, mida Anneli Stein­bruch nimetab lavaks.

Varem kaitses saagikorjajaid platvormil vihma ja päikese eest koormakate, aga nüüd asendas perenaine selle tendiga, mis peab kauem vastu.

Kogu see kaadervärk näeb välja nagu suur telk ja inimesed on lavatsil kõhuli. Mõnel välguvad tallad katte alt välja, käte tarvis on vahe, mille kaudu korjatakse kõhuli olles vaolt saaki ja pannakse enda ette kasti.

Kõige ees on kastipoiss. Tema ülesanne on tühjendada seitsme kõhutava inimese kurgikastid suurtesse kottidesse, mis mahutavad  nüüd hooaja lõpul ligikaudu pool tonni.

Korralikud kurgid pannakse ühte kotti, kõverad teise. Kõverikke ei sobi Põltsamaale saata, need lähevad praagi hulka.

Lava veab traktor. Kui kurke on vähe nagu nüüd järelkorje ajal, kulub sel mõnesajameetrise vao läbimiseks natuke üle tunni. Tipphooajal läks kolm tundi. Korraga saab lavalt koristada seitsme vao saagi.

Pikka aega kõhuli olla nõuab perenaise sõnutsi harjumist. Ta on kõik tööd omal nahal järele proovinud ja kõhutab ka ise aeg-ajalt laval teiste kõrval.

«Nad on mul tublid,» märkis ta. Tööle tulevad naised tema jutu järgi maikuus, mil on vaja seemned kassettidesse külvata. Järgneb taimede istutamine. Siis on natuke vabamat aega, kuni tuleb hakata rohima, ning varsti ongi käes kurkide korjamise aeg. «Terve suvi on sisustatud,» lausus Anneli Steinbruch.

Traktori kiirus oleneb saagi rohkusest

Algusaegadel oli kurke vähem ning korjata sai käsitsi. Kümme aastat tagasi kasvas Kivimurru talus Põltsamaa Felixi tarbeks 0,3 hektaril seitse rida kurke. Seejärel kahekordistas pererahvas ridade arvu. Varsti laienes kurgikasvatus 0,9 hektarile ja perenaine otsustas, et küürutades korjamise vastu tuleb midagi välja mõelda. Soomlaste õpetuste järgi ja ühe eesti aiapidaja näpunäidetest lähtudes ehitati Kivimurru tallu korjelava.

Praegu on seitsmest reast saanud 77. Ühel kurgihooajal käiakse põld lavaga üle umbes 15 korda. Tänavu sai kordi 16.

Sellesuvist saaki nimetab Anneli Steinbruch normaalseks. «Nii suur see polnud kui paaril varasemal aastal, aga väike ka mitte,» tähendas ta. Kevadistest öökülmadest Kivimurru põllud tema sõnutsi õnneks pääsesid, ent kaks augusti külmalainet rikkusid taimi silmanähtavalt. «Alla nelja kraadi jääv temperatuur mõjub kurkidele ikka halvasti,» märkis perenaine.

Järelkorjel tegi traktorist põllul päeva jooksul lavaga viis tiiru ning saak korjati 35 vaolt.

«Kiirus oleneb kurkide rohkusest. Mõnel päeval jõuavad nad teha ainult kaks ringi, aga kui korjata on vähe, saab sõita kiiremini,» selgitas Steinbruch.

Kõhuli töötamine sunnib metsa vahet jooksma

Korjajad töö üle ei kurtnud. Vastupidi: neil oli seal üpris hubane. Kõhualust pehmendasid niiskuskindla riidega ümbritsetud madratsid, telefonist kõlas muusika ning lõunaleivad olid kaasas. Söögipausi pidasid naised siis, kui olid kurgireaga ühele poole saanud. Ühtlasi jooksid nad kibekähku keha kergendama: pikalt kõhuli olemine pidi põiele mõjuma.

Lavatsil öeldi kogukamatel olevat kergem töötada kui õblukestel: viimastel jäävat rinnakorv valusaks. Anneli Steinbruch lisas oma kogemusest, et häda võivad teha ka selg ja kael.

Pinge leevendamiseks said korjajad end iga rea lõpus sirutada. «Paar tundi töötatakse, siis tehakse paus ja liigutakse pisut. Rohke saagi korral ollakse rea peal kolm või neli tundi. Neil puhkudel peatatakse masin vahepeal, et korjajad saaksid püsti tõusta või selili visata,» kirjeldas Steinbruch.

Ta lisas, et need naised on tal tööl käinud juba aastaid ning välja on kujunenud kindel kamp. «Töö on kiire ja kvaliteetne,» sõnas ta. «Nendeta ma hakkama ei saaks.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles