Artikkel ilmus 1. septembri «Sakala» paberväljaandes
Ta valas klaastassi teed ja segas selle hulka mett. See pidi aitama kliimavahetuse põhjustatud külmetusest kiiremini üle saada. 21-aastane Marion Soostar ehk Djimbpabpa naasis augustis Togost, kus koostas külale orbudekodu loomise plaani.
«Djimbpabpaks kutsuti mind seal. Neil on kombeks panna igale vabatahtlikule Togo-pärane nimi. Minu oma tähendab liblikat: tätoveeringu järgi,» rääkis Marion Soostar.
Linnuke kirjas
Neiu õpib Tartu ülikoolis semiootikat ja sotsiaaltööd. Tema eesmärk on saada sotsiaaltöökraad, aga semiootikasse sai ta kaks aastat tagasi hõlpsamini sisse.
Marion Soostar oli alati teadnud, et läheb kunagi Aafrikasse vabatahtlikutööd tegema, ning ühel hetkel langetaski ta otsuse. Millal siis veel kui mitte praegu, mõtles neiu.
«Maailma päästma ma ei läinud, sest polnud kunagi arvanud, et suudan Aafrika hädadest välja upitada. Olin lihtsalt kaua igatsenud seda kogemust — tunnet, et olen elus midagi meeletult suurt teinud. See oli nagu linnuke, mille pidin kirja saama,» seletas Marion.
Togo riik
Nõnda saatiski ta möödunud õppeaastal e-kirja Tartu ülikooli AIESEC-i ühendusele. Valinud koos organisatsiooni esindajaga välja projekti ja teinud avaldused, astus Marion Soostar 26. juunil lennukile, et jõuda Pariisi.
«AirFrance'i hiigelsuures lennujaamas pidin sõitma metrooga teise terminali. Lennule registreerunud, kõndisin 20 minutit, jõudmaks väravani, kust algas lend Lomesse, Lääne-Aafrika riigi Togo pealinna,» rääkis mu vestluskaaslane.
Togo on põhjast lõunasse väljavenitatud kujuga. Autoga lõunapoolseimast linnast Lomest põhjapoolseimasse Karasse sõitmine võtab eestlanna jutu järgi üheksa tundi. Ajakulu on nii suur kehvade teeolude tõttu.
Linnade vahemaa ise on veidike üle 400 kilomeetri.
Ookeaniäärse Togo laius küünib mõnekümne kilomeetrini. Naaberriigi Ghanani jääb Lomest umbes kümme kilomeetrit ja pealinnast kaks tundi mööda auklikku teed sõites jõuab Agousse — külla, kus elas Marion Soostar.
Küla on suur. Selles osas, kus veetis koos teiste Euroopast pärit vabatahtlikega seitse nädalat eestlanna, oli tuhatkond elanikku. Valgeid inimesi hoiatati, et nad ei liiguks üksi, aga ikka kõndisid nad omapäi tööle kehva leviga internetipunkti, kuhu ööbimiskohast oli pool tundi jalutada.
«See kõlab naiivselt, aga uskusin, et kui teen ise midagi head, ei saa minuga juhtuda midagi halba,» ütles Marion. Ja ega juhtunudki, kuigi tänavalaternaid polnud ja pimedas tuli teed otsida telefonivalgel. «Kohalikud tundsid meid ja teadsid, mida vabatahtlikud Agous teevad,» sõnas neiu.
Valgenahalistel vabatahtlikel polnud sünnis kanda lühikesi pükse. Eestlanna meenutas, et hommikuti oli 35-kraadises kuumuses piinarikas rühkida, teksad jalas, mäest üles tööle. Aafrikasse ei võtnud ju keegi eriti palju pikki rõivaid kaasa.
Lõõskava päikese eest sai Marion Soostar pugeda varju kontoriseinte vahele ja intervjueerida orbudekodude pidajaid. Kuigi AIESEC-i projekti järgi pidanuks ta tegema midagi muud, sai ta siiski vaeslaste heaks üht-teist korda saata.
«Projekti, mis nägi ette, et hakkan töötama orbudekodus, enam ei eksisteerinud. Sealsest AIESEC-ist öeldi, et avaldusi oli üles laaditud liiga palju,» rääkis eestlanna. Ta oli siis hankinud endale uue töö: koostada plaan, loomaks Agousse orbudekodu.
«Külas, kus on kümneid tuhandeid elanikke, pole ühtegi orbudekodu,» laiutas Marion käsi. Juba ainüksi selles tuhande elanikuga külaosas, kus viibisid vabatahtlikud, olid kolmveerand lastest orvud.
Nagu öö ja päev
«Minu töö pole veel läbi,» sõnas eestlanna. Aafrikas valmis tal orbudekodu plaan ja nüüd on vaja leida projekti rahastamiseks sponsorid. Projekt tuleb tõlkida eesti keelde ja saata organisatsioonidele. Kui Eestist toetajaid leida ei õnnestu, jääb üle otsida üleilmseid.
Marion Soostari selgitust mööda on Agousse plaanis luua orbudekodu 40 lapsele. Idee on ammutatud Keila SOS lastekülast, kus ta käis kunagi töövarjuks.
Togo orbudekodud olid Marioni jutu järgi kehvas seisus. Üksnes väga tugev sponsorlus võimaldas ühel saada heale järjele. Samamoodi kui näeb ette Marion Soostari projekt, elab ka seal 40 last. Süsteem eeldab, et neil kõigil on oma sponsor.
«Üks kindel inimene maksab kasvandiku eest aastas 80 eurot. Sinna ei võeta ühtegi last enne, kui talle on leitud maailmast toetaja,» selgitas Marion. Ta nentis, et süsteem on range, kuid tõhus.
Oma plaani koostades käis eestlanna 57 kasvandikuga orbudekodus. Seal valitses tohutu ruumipuudus. Madratsid olid visatud sinna, kus oli natukegi ruumi. Mamma ja papa soovisid pakkuda kodu võimalikult paljudele lastele ning hoolitseda nende eest.
Hooldajapaaril endal järglasi polnud ja mees kinnitas, et kõik 57 on nende omad. Selles suures peres olid vanemad kasvandikud noorukieas ja noorimad viiekuused kaksikud. Togos peetakse orvuks ka neid, kelle vanemad elavad, aga ei hoolitse järeltulijate eest.
Rahast tuleb rääkida
Enne Aafrikat elas Marion Soostar Tallinnas, aga oma koduks peab ta ikka Halliste valla Kulla küla. Sealt kolis ta vanematega pealinna, kui oli seitsmeaastane.
«Käisin Tallinnast Viljandimaale nii tihti kui võimalik,» ütles neiu. «Ma ei tea, miks, aga kodus tunnen end olevat siin. Võib-olla olen lihtsalt väikese koha inimene ja suurlinn mulle ei passi. Hea, et on paik, kuhu tagasi tulla,» arutles ta.
Ära kolides ei teadnud Marion enda jutu järgi Abja-Paluojalt kedagi. «Toona olid mul ainult väikesed sõbrad Kullast. Nüüd on siinne sõprusringkond tublisti laienenud,» lisas neiu.
Tartu ülikooli astumise järel sattus Marion Soostar Viljandimaale harvem. «Olin pool aastat tööl Tartu baaris Trehv. Enne vabariigi aastapäeva tulin ära,» ütles ta. Neiu jutu järgi polevat tööandjale sobinud, et klienditeenindaja läheb suvel Mustale Mandrile.
Trehvi tööle minnes polnud tal küll eesmärki teenida raha reisi tarvis, kuid see kulus marjaks ära: vabatahtlikuks siirdumise eest tuli välja käia päris suur summa. «Raha on hell teema, aga sellest on tarvis rääkida,» tõdes Marion.
AIESEC-i lepingutasu jäi alla 100 euro. Lennupiletid tuli kinni maksta neiul endal: edasi-tagasi 1300 eurot, lisaks veel reisikindlustus, viisa ja vaktsiinid. Togos elamise ja toidu eest kulus kuus 110 eurot.
«Maksmisega oli õigupoolest huvitav lugu. Togo Lome ülikooli AIESEC-i asjaajamised olid üsna ettearvamatud,» lausus Marion. Teda oli hoiatatud, et Aafrika riigis võib ette tulla ootamatusi, ja see vastas tõele.
Et kohapeal tuleb tasuda ka toidu ja elamise eest, selgus paar nädalat enne minekut. Kuigi eluaseme eest maksmine pole vabatahtliku töö juures päris tavaline, leidis eestlanna, et on valmis seda õilsa eesmärgi nimel tegema. Ööbiti külakultuurimajas.
Kohapeal nõudis AIESEC-i noormees voodikoha ja toidu eest 160 eurot, kuid neiu jäi endale kindlaks: kui kokku sai lepitud 110 eurot, siis jääbki 110. Riigi parimas orbudekodus sai ju laps aastas hakkama 80-eurose elamisrahaga — nii palju maksid toit, riided, haridus ja kõik muu kokku.
Kohati tekkis eestlannal mulje, nagu eeldanuksid Togo AIESEC-i noored, et vabatahtlikud tulevad Euroopast suurte summadega. Tegelikult olid mõned appi tulnud välisnoored rabanud kolmel töökohal, et saada Aafrikasse.
Agou elanikud näisid Marion Soostari sõnutsi olevat õnnelikud. «Ilmselt sellepärast, et nad ei tea teistsugust elu. Teevad tööd, et toit oleks laual, ega virise kunagi,» kirjeldas ta. Poole sellest, mis neil on, annavad nad ära — isegi kui pole õieti midagi anda.
«Ühel kohalikul lapsel oli kaks kommi ja ta andis ühe mulle. Võib olla ta saab aastas maiustust ühe korra ja mõni ei tahaks temalt seda vähest ära võtta, aga lapsele näitab see austust. Keelduda ei maksa,» selgitas Marion.
Lastega suheldes sai eestlanna ühtlasi õppida prantsuse keelt. Kuigi räägiti, et riigis tuleb toime inglise keelega, polnud see tegelikult nii.
Lastel oli kombeks laulda hommikuti kohalikus ja prantsuse keeles: «Jovo, jovo, bonjour! Ca va bien? Merci!» Marion ütles, et nõnda võõrad sõnad tasapisi selgeks saidki. Jovo tähendab kohalikus keeles valget inimest ja prantsuse keeles lauldud rea tõlkis neiu nõnda: «Kuidas läheb? Hästi? Tänan!»