Artikkel ilmus 28. augusti «Sakala» paberväljaandes
Paalalinnas on tore elada: seal on oma järv, koht kuhu minna ujuma ja päevitama.
Mis oleks, kui teeks paisjärve?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alates 1960. aastast hakati selles linnaosas ehitama suuri kortermaju, mille akendest avaneb nüüd ilus järvevaade. Paalalinn kasvas tol ajal kiiresti ning seda läbis kuus bussiliini. Järv ei ole seal olnud kogu aeg, tõtt-öelda sai see äsja tähistada neljakümnendat sünnipäeva.
Asusin Viljandi rajooni peaarhitektina tööle 15. aprillil 1966 ja sama aasta eelviimasel nädalal sai minust Paalalinna elanik. Nii seda üle oru jäävat kanti nimetati. Koju läksin mööda Jakobsoni tänavat üle Valuoja oru rajatud muldtammi. See jagas oru kaheks: lõuna poole oli aastal 1939 hakatud rajama Konstantin Pätsi nimelist puiestikku. Puiestik on ilus sõna, millega tollal tähistati väikest parki.
Paalalinna puiestik
Eerik Lepa koostatud puiestikukavandi kinnitas linnavalitsus aastal 1938. Minule näitas seda suvel 1966 rajooni kommunaalmajanduse osakonna juhataja Leesment. Kuhu see joonis kadus, ei tea. Mul on hästi meeles, et puiestiku lõunapoolsele alale, kus ristuvad jalgteed ja oja, oli ette nähtud püstitada Konstantin Pätsi monument.
Tammealleede rajamiseks olid Valuoja puiestee äärde väikesesse «puukooli» kasvama pandud istikud. Sõda tuli peale, töö katkes, aga tammed jäidki sinna ja kasvavad tänase päevani. Neid polnud enam võimalik ümber istutada.
Mõni sõna ka pargi autorist. Eerik Lepp sündis 4. jaanuaril 1903 Tallinnas ja suri 6. veebruaril 1981 Montrealis. Omandanud hariduse Budapestis ja Debrecenis, töötas ta Eestis õppejõu ja aiandusarhitektina ning oli sellel alal üks andekamaid.
Emigratsioonis jätkas Lepp erialast tegevust ja teadustööd Inglismaal ning Kanadas. Aastal 1977 autasustati teda elutöö eest Budapesti aianduse ülikooli kulddiplomiga.
Järve ääres oleks tore elada
Aga nüüd tagasi kevadesse, kui jõudsin esimest korda Valuoja orgu. Lasksin kujutlusel lennata ja nägin vaimusilma ees jääaegse jõe orgu, mis oli kunagi kaldast kaldani vett täis. See veevool kujundas saartega jõesuudme, mida tunneme lossimägedena. Viljandi järve ürgorus voolas siis jõgi, mis samuti ulatus oru ühest kaldast teiseni. Kallastel hulkusid mammutid ja vees lõid lupsu suured kalad.
Aeg läks ning endisest laiast jõest sai Valuoja. Põhja pool Jakobsoni tänava tammi kasvasid kõrkjad, hundinuiad ja madal võsa. Lohakamad elanikud olid orgu loopinud rauakolu ja muud prahti.
Suvine rohelus varjas risu ja rämpsu, aga lumeta talvel oli vaatepilt näotu ja võõrastav.
Nüüd jäi Valuoja minu koduteele ning mu peas hakkas kuju võtma mõte: teeks õige paisjärve! Uue aasta algul tulid mulle soolaleivale teatri noored näitlejad: Leila Säälik, Eili Sild, Enn Kose ja Rein Malmsten. Minu aknast avanes ilus vaade lumisele Valuoja orule.
Olin linnas uus ja ideedest tulvil. Läksin hoogu, rääkisin, et kavandan orgu järve. Maaparandustöödega teeme põhja turbast puhtaks, ehitame ülevoolu, oja täidab paisjärve veega ning varsti elan järve kaldal, lasksin jutul voolata.
Enn Kose usaldas mulle hiljem, kui Paala järv oli juba olemas, et sel õhtul koos kodu poole minnes olid nad isekeskis arutanud: mis järvest see Stöör jahus, siin on ju oja?
Järve kavandamine
Olin juba teadlik Paunküla paisjärve rajamisel juhtunud viperustest. Nüüd oli praktikas läbi proovitud, et kõigepealt tuleb puhastada oru põhi niihästi võsast kui turbast, kuni välja tuleb puhas liiv. Rääkisin Valuoja orgu paisjärve rajamise plaanist rajooni täitevkomitee esimehele Oskar Ruustalule, kes elas samuti Paalalinnas. Ta arvas, et mõte pole paha, ning lisas: «Tehke esialgne planeering, siis on, mida täitevkomitees arutada.»
Talv otsa tutvustasin seda ideed teistele. Nüüdsest vaatasin orgu juba kavandaja silmaga. Suvel mõõdistasime kogu oru ja sellega piirnevad teed.
Kui plaan oli valmis, määrasin paisjärve isohüpsi ehk veepiiri kõrgusjoone. Selgus, et veekogu tuleb üsna suur. Pidasin nõu insener Valter Harjoga. Tema arvas, et peame laiendama tammi paisjärve poole ja tegema seda mineraalse pinnasega. Seda pidime saama uute hoonete vundamentide süvenditest — oli tarvis ainult ehitajaga kokku leppida.
Tammi laiendamine oli tehniliselt vajalik, sest vana oli rajatud ehitusprahi ja mulla puistamisega ning poleks pruukinud survele vastu pidada: vesi võinuks uuristada endale läbipääsu. Laiendatud tammil kulgeb nüüd avar jalgtee.
Ehitamine algas
Planeering sai valmis. Pidasin Oskar Ruustalu juures nõu Viljandi maaparandusvalitsuse asjatundjatega. Oli vaja, et võetaks plaani hakata oru põhjast turvast välja vedama. Maaparanduse insenerid korraldasid proovipuurimised, tegid kindlaks turbakihi paksuse ning koostasid tööprojekti ja eelarve.
Kohalikus ajalehes ilmus 23. oktoobril 1969 artikkel «Mis toimub Valuojal?». Töödest andis ülevaate Viljandi maaparandusvalitsuse peainsener Mati Juks. Talvel alustati turba väljavedu. Maaparanduseks ettenähtud raha eest toimetati see linna ümbruse põldudele.
Orus kaevas mürinal ekskavaator ning kallurid vedasid turvast minema. Kui buldooser puhastas ja tasandas tulevase järve põhja, oli masinaid kohal mitu. Rahvas oli harjunud minema läbi oru bussijaama, sestap jätsid maaparandajad selle raja üleskaevamise viimaseks. Bussile tõtates olen minagi rühkinud talvel mööda turbavalli ja purdeid Uku tänava poole.
Viljandi teede remondi ja ehituse valitsus valas raudbetoonist ülevoolukaevu õige käreda pakasega, kasutades kuuma segu. Raketised olid härmas ja aurupilved aina tõusid, kui töö käis. Arvan, et kõrge ülevoolukaevu projekteeris insener Valter Harjo.
Ega see järve rajamine nii kiiresti läinud, kui esialgu olin lootnud. Iga asi võttis oma aja.
Meenub ka üks lõbus lugu. Kohalikus ajalehes «Tee Kommunismile» avaldati 1. aprillil 1972 tuntud fotograafi Endel Veliste foto «Valuoja järv täitus veega». Pilt oli võetud Paalalinna poolt, teisel kaldal olid näha majad ja veetornelamu. Järvel õngitses paadimees, esiplaanil olid vees kõrkjad.
Kui hommikul tööle jõudsin, näidati mulle lehte ja öeldi: näed, järv ongi vett täis. Vastasin, et möödusin sellest äsja ning järv oli tühi. Vaatama sõitnud maamõõtjad tulid tagasi ja naersid, et see oli olnud aprillinali.
Ühtäkki olid kõik targad: see on fotomontaaž! Kuidas muidu saanuksid sinna talvel kõrkjad kasvada? See oli üks paremaid Viljandis tehtud aprillinalju, mille õnge läksid paljud.
Mulle öeldi toona: «Sina võid küll kavandada, aga kust tuleb vesi, mis järve täidab? Sellest saab üks sääskede lomp keset linna.»
Ilkujatega polnud mõtet vaielda. Valuoja valgala, millelt järv oma vee kogus, oli üsna suur ning vooluhulk varem mõõdetud. Pealegi ühendasid maaparandajad Pärstis osa kraave Valuojaga ning suurendasid nõnda omakorda valgala. See oli meie kõigi ühine ettevõtmine.
Suurvee ajal suleti väljavool ning Valuoja täitis paisjärve kahe-kolme nädalaga. Ka minu kriitikud muutsid meelt ja nimetasid uue veekogu naljatamisi Stööri mereks. Nüüd ütleme selle kohta Paala järv.