VIIMASTEL AASTATEL on Eesti ja kogu Euroopa ees olnud majandusmured, mille lahendamine pakub rohkem uusi probleeme kui häid lahendusi. Õigem oleks öelda, et viimati mainituid polegi.
Miks me ühinesime ESM-iga?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui majanduskriisi ajal seadsime oma riigis kulud võimalustega tasakaalu, oli see valus. Meid aitasid kogutud reservid, väike riigivõlg ning raamides hoitud kulutuste tase. Ja me teame hästi, et lisaraha vajavaid valdkondi on Eestis endiselt palju.
Seda kriitilisemad oleme olukorras, kus peame koos teiste Euroopa maadega abistama neid riike, kes on varem elanud üle jõu ning kus maksuametnikud maksude kogumise asemel streigivad.
Ometi leian, et meil ei maksa upsakaks minna. Kõigest kolm aastat tagasi palus meie valitsus Eestis tegutsevatelt pankadelt jooksvate kulude finantseerimiseks laenu. Kaks panka keeldusid, viidates olukorra ebastabiilsusele, ning ainult üks julges anda riigile laenu.
Seetõttu ei tohiks me bravuurikalt teatada, et oleme tublid ega vaja ilmselt kunagi Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) abi. Lähiminevik on tõestanud, et võime vajada küll.
AUGUSTI EELVIIMASEL päeval ratifitseeris riigikogu ESM-iga liitumise lepingu. Olen sel teemal rääkinud paljude inimestega ja pidanud vastama arvukatele küsimustele. Tahan teha põhilistest küsimustest ja vastustest kokkuvõtte.
Miks seda Eestile vaja on? Meie peamine huvi on, et Euroopa majandus oleks stabiilne, sest Euroopa Liit on Eestis tegutsevate ettevõtete peamine eksporditurg. Võimalus oma toodangut neis riikides müüa tagab siinsetele inimestele töö ja palga ning riigile maksude laekumise.
Kuidas on Eesti majandus seotud Kreeka olukorraga: me ju ei ekspordi sinna? Kogu Euroopa majandus on ülitihedalt seotud. Näiteks Saksamaa ettevõtted ja pangad on investeerinud Kreekasse, Rootsi on tihedalt seotud Saksamaaga ja meie omakorda Rootsiga. Peame endale aru andma, et ühe doominokivi kukkumine mõjutab ka teisi.
Kas Eesti hakkab kinni maksma laristajate arveid? Ei hakka. Eesti osaleb ESM-i loomises ning maksab sinna algkapitalina viies osas 149 miljonit eurot. Riikide sissemakseid ei jagata niisama, vaid võetakse kogutud raha tagatisena kasutades mõistliku intressiga laenu ning laenatakse see edasi abivajajatele.
MIKS NEED RIIGID või pangad ei võiks ise laenu võtta? Otse nad laenu ei saa, sest nende majandus ja rahandus pole korras. Või kui saaksidki, oleks selle protsent üüratu. ESM annab laenu väga karmide tingimustega.
Näiteks tuleb kasutusele võtta riigisiseseid reserve, müüa ettevõtteid, märgatavalt vähendada kulusid: kärpida palku, pensioneid, avaliku sektori töökohti ja nii edasi. Riigid saavad laenu selleks, et neil oleks aega ellu viia suuri muudatusi nõudvaid reforme. Kui muudatusi ei tehta, ei saa nad raha. Sama põhimõtte järgi töötab ja annab laenu rahvusvaheline valuutafond (IMF), millega Eesti liitus 20 aastat tagasi.
Kui suur on meie kodanike kulu? Kui jagada aktsiakapitaliks makstav 149 miljonit eurot Eesti elanike peale, tuleks igaühe kohta iga sissemakse ajal (neid on viis) 23 eurot. Seda ei võeta riigi jooksvast eelarvest ehk meie igapäevakulutustest, vaid reservidest. Nimetatud raha ei kulutata ära, vaid see hakkab piltlikult öeldes seisma uues finantsasutuses ESM-is.
MEEDIAS ON räägitud hoopis suurematest summadest: Eesti kaotavat 1,3 miljardit eurot, mis on lausa viiendik meie riigi eelarvest. ESM-i lepingus on kirjas, et Eesti on valmis andma lisagarantiid kokku 1,3 miljardi ulatuses.
Seda garantiid ei maksa Eesti kusagile. Alati, kui mingi osa kohta tuleks käendus anda, arutataks selle tingimused Eesti riigikogus uuesti läbi ja tehtaks iga otsus eraldi.
Tuleb muidugi meeles pidada, et kõige halvemal juhul peab käendaja aastate pärast siiski kahjusid kandma. Kõige paremal juhul on võimalik saada laenudest teenitud intressitulu.
Kas IMF ja ESM päästavad Euroopa ja üle jõu elanud riigid? Seda ei oska keegi garanteerida, kuid laenu andmise tingimused on koostatud nii, et neid täites saaks suunata kõnealuste riikide majanduse tervenemisele.
ESM ei pruugi olla piisav abinõu, kuid praeguses olukorras on seda vaja. On selge, et ehkki Eesti ei saa olla solidaarne üle jõu elamisega, on meie riik ometi solidaarne ühise majandusruumi stabiilsuse tagamisega.