MÕNE NÄDALA EEST pöördus «Sakala» poole Viljandi turismiinfokeskuse murelik juhataja ning palus toimetuse abi augusti algul nende teenindussaalist suveniire kaasa viinud varaste tabamiseks. Mõistagi polnud meil midagi selle vastu, eriti teades, et politsei polnud kahe nädala jooksul näppajaid tuvastanud, kuigi varaste nägu ja isegi auto marki oli turvavideolt hästi näha.
Kohe pärast seda, kui olime kaameraga jäädvustatud pildid ja videoklipid avaldanud, hakkas mitmelt poolt Eestist laekuma vihjeid, mis juhatasid mõne tunniga varaste jälile. Juba järgmisel päeval istusid nad politseis ja andsid oma pahateo kohta ütlusi.
Mäletan, kuidas istusin pärast abipalvet töölaua taha selle kohta uudisnuppu vormistama spontaanses veendumuses, et politseilt ei olegi mõtet ülearu suurt panust oodata: nad ei peagi kulutama aega ja raha vaevalt 60-eurose kahjuga väärtegude avastamiseks, sest on sunnitud samal ajal maadlema palju raskemate kuritegudega.
Alles mitu päeva hiljem kodus voodis uinumist oodates taipasin ehmatusega, millise mõttemalli olin märkamatult omaks võtnud. Nii nagu ma ei lootnud aastate eest kätte saada kaht meie perelt varastatud jalgratast või ei uskunud hetkekski, et kord Tartus minu kursusekaaslase ühiselamutoas laamendanud umbkeelne arstitudeng saab teenitud karistuse, polnud mul nüüdki korrakaitseorganitesse usku.
Olin justkui iseenesest ühinenud nendega, kelle arvates pole kergemate pahategude avastamiseks teist teed kui ise härjal sarvist haarata.
Kurb, kas pole? Mida rohkem sellele mõelda, seda vähem tõrgub hing leppimast, et rahakoti, mobiiltelefoni või võtmekimbu vargus ei kõiguta tänapäeva Eestis kedagi peale ohvriks langenud omaniku enda. Kui ta ise pole suuteline varga jälgi üles võtma, ei tee seda ka keegi teine.
Sama raske on taluda nolke, kes linna esindushotelli peaukse ees tundide kaupa lärmavad, tundmata seejuures hirmu ega häbi. Kas meil tuleb tõesti leppida sellega, et nende pummelung omandab seaduse silmis tähenduse alles siis, kui kellelegi on selle käigus nuga ribide vahele torgatud?