Koostöö lõppes sõnasõjaga

Kalvi Kants pidi 2009. aasta juulis mittetulundusühingu Viljandimaa Noortekeskus tegevjuhi kohalt lahkuma: linnavalitsus väitis, et ta on keskuse dokumentidega ebakorrektselt ümber käinud.

Ettevõtja ning linnavalitsuse liikme Tauno Tuula toonaste väidete järgi oli keskuse paberitöö halvasti korraldatud, mistap polevat olnud võimalik kontrollida näiteks seda, kas aasta varem Kantsile 26 000 krooni suuruse hüvitise maksmine oli põhjendatud või mitte.

Peale selle heitis Tuula «Sakala» arvamusleheküljel Kantsile ette teisigi juhtimisvigu.

Kalvi Kants ei nõustunud etteheidetega ning nägi rünnaku tagamaid Tuula isiklikus motospordihuvis.

«Noortekeskuse tehnikakeskus asub 25 meetri kaugusel Viljandi vee- ja motoklubist, mille kodulehelt leiab ainsa kontaktisikuna Tauno Tuula. Ehkki ta oli noortekeskuse üldkoosoleku liige, tärkas tema huvi selle vastu alles siis, kui meie poisid hakkasid peale mototehnika õppimise harrastama motosporti nende vanusele sobivate pitbike’idega, mitte suurte MX-1 klassi mootorratastega, millega sõidetakse kõrval asuvas motoklubis,» kirjutas Kants «Sakalas».

«Motohuviliste hulk on pisikeses Viljandis paraku piiratud, seepärast juhtuski, et loogilise sammuna prooviti tehnikakeskuses käivaid poisse vee- ja motoklubisse üle meelitada. Et Tuula oli pitbike’idega sõitjaid avalikult klounideks nimetanud, ei tekitanud see kutse poistes erilist indu,» jätkas ta.

Kantsi arvates sai Tuulal temast mõõt täis siis, kui noortekeskus astus Eesti motoföderatsiooni liikmeks, et saada võistlustel osalemiseks vajalik litsents.

««Sina ei ole nii kõva mees, et mina sind maha ei võta,» lausus Tauno Tuula mulle kevadel. Eks ma teadnud isegi, et ta on Viljandi kõige kõvem mees. Sellest hoolimata ei saanud ma pärast kolme aastat järjepidevat tööd, mida on tunnustanud ka UNICEF, tuua vabatahtlikult ohvriks Viljandi noorte tehnikakeskust ja seal edukalt väikemootorrataste, pitbike’idega tegelevate poiste huve,» tutvustas Kants pärast ametist vabastamist ajalehes oma vaatenurka.