Päev algab täpselt kell kaheksa. Esimene töö on mähkmete vahetamine. Suure rulli küljest tuleb rebida parajad paberitükid. Laual on naha puhastamiseks pudel desinfitseeriva lahusega. Ülle on uued mähkmed juba voodiotstele valmis pannud.
Väsinud teeliste maja
5. september 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Leo on suurt kasvu mees. Kuidas ma küll teda keerata jõuan? Õnneks liigutab ta ennast ka ise kuigivõrd. Vana haisev mähe alt ära ja prügikasti, siis määrdunud kohad niiske paberiga puhtaks. See töö just kõige paremini välja ei kuku ja mõtlen väikese hirmuga, mis siis küll saab, kui nahk kuskilt punetama hakkab.
Uut mähet panna on kõige keerulisem. See ei tohi olla liiga pingul ega liiga lõdvalt ja peab olema paigutatud nii, et temast kasu oleks. Pusin ja pusin, aga ikka on see kuidagi viltu, kleeplindid jäävad kummikinnaste külge, nii et need ähvardavad katki minna või käest hoopis ära tulla.
Ülle märkab mu kimbatust, tuleb appi ning paneb paari vilunud liigutusega mähkme paigale. Siis käsib ta mul uurida, kas mehe särk on kuiv. Katsun kuidagi käeseljaga, sest läbi kinnaste ju niiskust ei tunne. Õnneks on särk kuiv ja lina samuti ning neid vahetama ei pea.
Minu esimene ning mitte just kerge ja meeldiv tööülesanne Kärstna hooldekodus on täidetud.
Veereta voodis nagu pallikest
Päeval on tööl kaks hooldajat. Juhataja Ly Kirt on määranud mu Ülle Joosepi käealuseks, sest Mare Köst tegeleb sel päeval pesuga — see nõuab rohkem kogemusi. Ülle hoole all on see-eest suurem majapool. Päeva jooksul küll selgub, et ranget piiri ei peeta ja naised toimetavad üksmeelselt nii väiksemas kui suuremas pooles.
Sel ajal kui mina ühe mähkmega pusin, on päris hooldajad jõudnud need ülejäänud esimese korruse lamajatel meestel ära vahetada.
Edasi läheme naistetuppa. Seal vajab uusi mähkmeid neli hoolealust.
Valve on 66-aastane ja juba 17 aastat haige. Hooldekodusse tuli ta tänavu märtsikuus.
Ülle kiidab, et Valve on palju tublimaks läinud: kõnnib, kuigi halvasti, ja käib päeval isegi WC-s. Valvel on hoopis lihtsam mähet vahetada, sest ta suudab seista, kuigi köökus ja vaevaliselt.
Valve õpib ka päris kähku mu nime ära ja hüüab päeva jooksul mitu korda. Tema soov on alati üks: pikali heita. Voodiveerele istuma ta saab, aga jalgu voodisse tõsta ei suuda.
Mare askeldab parajasti toa teises nurgas Leili juures. Leili on päris lamaja ja teda tuleb iga kahe tunni tagant keerata. Naise jalad on otsekui krampis.
«Veeretan sind nagu pallikest siin,» naerab Mare puhast mähet pannes.
«Leili jalad teevad seda, mis jalad tahavad, ei kuula üldse meid,» seletab ta.
Käed ka väga sõna ei kuula, aga võileiva söömisega saab naine hakkama. «Anname leiva kätte, siis paneb suhu. Peab vaatama, et ära ei libise. Natuke nõrgad on need käed.»
Leili pomiseb, et pole kätestki asja.
«Nina sügada ja kärbest ära ajada ikka vahel saab, on ju? Kergitame teda natuke ülespoole, ja saabki valmis. Hopsti!»
Hooldajad arutavad, et allkorrusel on nüüd kõik, aga üleval ootab Nikolai. Ka tema saab kuiva mähkme, särgi ja lina.
Nikolai toakaaslane on Ärni, uhke pika habemega ja kriukajutuga 90-aastane vanahärra. Tema kõnnib ise ja viskab nalja, aga üks mure hooldajatel temaga on. Nimelt kipub Ärni ise oma uriinikogujat tühjendama ja sellega juhtub alailma õnnetusi.
Kärstnas on 28 hoolealust, neist 15-l tuleb mähkmeid vahetada.
Ärni istub voodiserval ja uurib, kas võõras on kontrollija.
«Ei ole, tema õpib ametit,» rahustab Ülle ja valet pole tema väites vähimatki.
«Pane nüüd püksid jalga, varsti on söögiaeg,» ütleb Ülle.
«Mul on püksid jalas — mis neil viga on?» osutab Ärni oma lillelistele aluspükstele. Siis aga jääb nõusse ja paneb riidesse.
Lähen koos Marega keldrisse, kus on kaks pesumasinat: ühte läheb tume, teise hele pesu.
Pesusortimise ajal räägib Mare natuke oma elust, üleelatud suurtest muredest ja sellest, et kaks tema neljast lapsest elavad Soomes.
«Kui ma siin enam hakkama ei saa, lähen ka Soome. Mis mul muud üle jääb.»
Heidad pikali ja jäädki voodisse
Koridoris kõnnib naerul näoga pisike naine, selline ehtne muhe sokke kuduv ja lastelastele muinasjuttu jutustav vanaema.
«Miul on säände asi: miul ei olegi kodu, oma kodu ei ole ollagi. Õde müüs ema maja ära Mustla päält ja oma kodu ei ole,» ei lähe Helju jutt tema rõõmsa näoga kokku.
«No aga seal oleks üksi raske hakkama ka saada ju,» lohutab Ülle teda.
«Mia oleks hakkama saand, aga õde müüs maja ära,» jääb Helju endale kindlaks.
Küsin Heljult, kui vana ta on.
«Kahessakümmend neli, aga mina olen terve, miul on hää tervis. Aga näe õde müüs maja ära. Sellepärast miul ei olegi minna kuskile.»
«Mia saan siin ka hakkama, miul tervist on, ega mia pikali ei ole,» kinnitab ta natukese mõtlemise järel.
Suvel käib Helju aias marju korjamas ja kui sügisel koolibuss sõitma hakkab, saab sellega õele külla minna.
Päeva jooksul räägime Heljuga veel. Ta kurdab, et jalad valutavad, aga pikali heitma nõus ei ole — ta on näinud neid, kes pikali heidavad ja jäävadki voodisse.
Helju ei olnud juba lapsena nii terase mõistusega kui teised, nõnda jäigi tema osaks vaid ränk maatöö. Tal pole oma peret, lapsi ega lapselapsi, on aga halvad mälestused, mis vahetevahel painavad. On soov õele külla sõita ja voodihaigeks jäämise hirm, mis paneb ta haigeid jalgu trotsides üha kõndima.
Kohvi joob tassist läbi kõrre
Söögiaeg on käes. Toome kandikutega köögist valmispandud toidu. Minu aidata jääb Ants, hooldekodu ammune asukas. Ülle räägib, et Ants oli päris tubli, kuni ta kukkus ja murdis reieluu kaela. Siis ta enam voodist ei tõusnud. Algul on Antsu jutust raske aru saada, aga sellega harjub ruttu ja mehe silmist on näha, kas ta viskab nalja või mõtleb tõsiselt.
Neljaviljaputru sööb ta heameelega. Kui lusikatäis on alla neelatud, ajab Ants suu lahti nagu linnupoeg noka ja uus suutäis läheb teele. Ka vorstileiva sööb ta ära ja joob viljakohvi peale. Leiba tuleb anda tükkhaaval ja kohvi pakkuda tassist läbi kõrre.
Ülle on Leo hambaproteesid ära pesnud ja hakkab neid talle suhu panema. Leo annab märku, et ühest kohast käivad need igeme peale ja teevad valu.
«Enne ei olnud üldse viga, aga nüüd on siit valus.»
«Äkki ei panegi suhu?»
«Ikka paneme!»
Söömisega saab Leo ise hakkama nagu enamik selle toa mehi.
Leilit tuleb sööta ja Mare seda teebki. Lõhn reedab, et mähe tahab taas vahetamist.
Küsin, kas mähkmed on loetud, nagu kuuldavasti paljudes hooldekodudes on. Mare kinnitab, et ei ole. Sama ütleb hiljem ka Ly Kirt: «Mähkmeid vahetada on ju palju lihtsam ja odavam kui haudunud nahka ravida.»
Söögiaeg läbi, korjame mustad nõud kokku ja viime kööki.
Algab tubade koristamine.
Kui ütlen, et pühin tolmu vaid sooja vee ja lapiga, jääb Ülle sellega lahkesti nõusse: «Me ei tahagi elutubades kemikaalihaisu levitada.»
Kaks suurt tuba, kolm väikest, vannituba, tualett, sanitaarruum, koridor. See on vaid osa ruumidest, aga ega ma rohkem jõua ka.
Jutuajamine käib töö juurde.
Jaak on intelligentse näo ja soliidse olekuga mees, kes räägib meeleldi. Kahjuks jääb mul osa tema öeldust arusaamatuks. Pärast ütlevad Ülle ja Mare, et Jaak on endine laevakapten, mitmekordse kõrgharidusega. Temalt on suure osa kõnevõimest ja ühe jala viinud insuldid ning kunagine tormiline elustiil.
Iga kord, kui Jaagule mõni pisike teene osutada, ütleb ta: «Tänan väga!»
«Võtke heaks!» kostan vastu.
Koristajas ärkab ratsionaliseerija
Jooksen prügikastidega veranda vahet, kus on suur konteiner, ja mõtlen, et kui ma pikemalt selle töö peal oleksin, ratsiksin asja kuidagi ära. Kummutaksin näiteks kõik väikesed prügikorvid ühte suurde musta kotti ja viiksin korraga välja, et mitte joosta märja nahaga kümme korda õue vahet. Aga ma ju ei tea, kuidas Ülle kaste tühjendab, võib-olla ongi tal see nutikamalt korraldatud. Uurima ka ei lähe, pole mahtigi.
Ei osanud arvata, et põrandapesemine on nii raske töö.
Õnneks tuleb väike puhkepaus, kui koputan pisikese toa uksele, kus elab tillukest kasvu ärgas proua Aino. Tema ütleb, et on oma põranda juba ise ära pesnud.
«Võtke palun istet,» pakub ta ja lisab, et tahab ühest probleemist rääkida.
Probleeme on õieti kaks: seinariiul ja riidekapp.
«Mina olen sealt ise tolmu pühkinud. Tõin väikese pingi, sellelt ronisin tooli peale ja siis pühkisin, aga enam ei lubata. Mul on nimelt tasakaaluhäired.»
Luban proovida, sest olen üsna pikk.
«Üsna pikk või?» puhkeb proua naerma.
Õigus tal oligi: saan puhtaks ainult riiuli eesääre.
«Ülle käest küsige, Marjet ei ole, ei tea, kas ta on puhkusel või, aga Ülle on üks, kelle käest saab kõiki asju teada,» leiab toaomanik lahenduse.
Edasi räägib ta, et on elupõline tervishoiutöötaja, oli haigete hooldaja Kolga-Jaani ja siis Mustla haiglas.
«Mõtlesin, et pean ennast tutvustama natuke. Sain haiglasse hooldajaks ja hooldasin ka oma abikaasat üle kümne aasta — tema oli minust vanem. Aga nüüd kaob tasakaal ära ja käin kepiga. Mul on üks rohi, mis laiendab veresooni, ja kohvi mina üldse ei joo. Mul on tee, roheline purutee, see on peaajule kasulik. Ma olen kogu aeg nüüd seda joonud. Las ta siis jääb, võib-olla mõni teine pühib,» jõuab ta esialgse teema juurde tagasi.
«Kas ma tohin küsida, kui vana te olete?»
«Teate, ütleme «sina», kõik ütlevad «sina» siin,» vastab ta ja lisab kavala häälega:
«Arva!»
«No seitsekümmend.»
«Ahahaa,» naerab ta helisevalt. «Kui ma seitsekümmend olin, kui ma seitsekümmend viis olin, saagisin ise veel kreissaega puid. Arva!»
«Kaheksakümmend.»
«Veel!»
«Kaheksakümmend üks.»
Selle peale kõlab taas naer.
«Kaheksakümmend kaks.»
«Veel!»
«No kaheksakümmend kolm.»
«Veel!!!»
Mõtlen pesemata vannitoale ja WC-le ning pakun asja kiirendamiseks kaheksakümmend viis.
«Kaheksakümmend viis saan mina oktoobri lõpus. Kas sa ei näe mu näost, et olen väga kortsuline?»
Korraks tuleb laua juurde astuda.
«Ma olen kõigest lugenud, kui ma veel lugeja olin. Mind huvitab meditsiin üldse. Kas te näete, mis selle rohu nimetus on?» läheb Aino jälle teie peale üle.
«Mezym, see on vist seedimise rohi.»
«Ma tean, et seedimise rohi, aga ei teadnud, et see just Mezym on. Panen endale rohud hommikuks siia valmis, mina ei taha, et mulle lauda tuuakse. Tableti peale juuakse vett ja ainult vett, nemad võtavad seal kohviga ka.»
Daami ilumeel ei kao kuhugi
On viimane aeg lappide ja pangega edasi liikuda.
Kui WC saab parajasti küüritud, tuleb sinna üks kehvasti liikuv hädaline.
«See põrand on nüüd küll libe,» arvab ta.
Ütlen, et proovigu hästi ettevaatlikult minna, ja hakkan koridori pesema.
Siis ehmatan: värskelt pestud koridoripõrand on tõepoolest libe. Jään hirmuga WC ukse taha ootama, et seal istuja ohutult tuppa aidata.
Lõpuks on koristusring tehtud.
Nüüd tulevad lihtsamad tööd.
Läheme maja teise otsa ja Ülle viib sealt kaks naist järgemööda duši alla. Minu hooleks jääb voodipesu vahetus. Voodid tuleb üles teha väga hoolikalt ja lilleline tekk ilusti peale sättida, sest daamid jäävad alati daamideks ja nende ilumeel ei kao kuhugi, nagu hooldaja ütleb.
Lisaks jooksvatele askeldustele on enne lõunat veel üks väike töö teha: nimelt tuleb lamajatel meestel habe ära ajada. Teen seda elus esimest korda.
Minu kunde on taas Ants, kellega ma hommikusöögi ajal juba pisut lähemalt tutvust tegin. Ebakindel pügamistöö talle ilmselgelt ei meeldi, aga saan suurema osa näost siiski puhtaks. Ülle tuleb ja viib raseerimise kindlal käel lõpule. Siis toob ta odekolonni ja patsutab meeste põsed üle.
Nüüd võib hakata lõunasöögiks valmistuma.
Süüa saavad väga soodsa tasu eest ka töötajad, minagi annan oma toiduraha koka kätte ning maitsev kapsasupp ja mannakreem tõstetakse lauale.
Siis toit kandikule ja tubadesse.
Antsule supp ilmselgelt ei istu.
«Räägiks nüüd inimesejuttu ka. Ütle, Ene, kui vana sa oled?» alustab ta seltskondlikku vestlust, et söömisest pääseda.
Kõrvalvoodi äärel einestav Jaan arvab, et Ants ajab mind kunagise hooldajaga segi.
Kui pärin mannakreemi kohta, arvab ta, et seda võib, aga lugu pole parem sellegagi.
«Ehk sobiks mannakreem ilma piimata?»
«Ilma piimata vist sobiks.»
Üle ühe lusikatäie ei lähe sedagi.
Ülle ütleb, et Ants ongi lõuna ajal kehv sööja, hommikul ja õhtul edeneb asi paremini.
Ega midagi. Mustad nõud kokku ja kööki.
Pesukuivatamise vaevaline töö
Mare lippab pesunööride vahet. Need on paviljoni riputatud, aga vihmale ikka valla, sest suur lumi lõhkus paviljoni katuse ära.
«Soome Punase Risti inimesed käisid küll külas ja lubasid ära parandada, aga nüüd pole midagi kuulda.»
Talvel on pesuga püstihäda. Siis tõmmatakse nööre lausa katlamajja üles ja kuivatatakse kuivatusrestide peal.
Teise korruse ühes meestetoas on õige vänge hais. Ärni on hakanud oma uriinikotti tühjendama ja suure osa sisust maha ajanud.
Tuleb natuke suurem koristamine ette võtta.
Rõdul istub vanapaar, hoides hellalt teineteisel ümbert kinni.
Valve tahab pikali heita ja Antsu peaalust tuleb kohendada.
Helju räägib, et sigu enam pidada ei saa, sest pole kohta, kus neid hoida. Ja pole põldugi, kus sigadele sööta kasvatada. Sead nimelt söövad väga palju. Ta kinnitab, et ootab rahulikult ära, kuni koolibuss käima hakkab.
Olen märkmiku meestetuppa lauanurgale jätnud ja sinna on üks naljahammas (Ülle ja Mare teavad kohe, kes) pildi joonistanud. Pildi peal on lustlik naisterahvas. Ilma riieteta.
Laost tuleb uusi mähkmeid tuua.
Pesu hakkab nööri peal vist kuivaks saama.
Naistetoas on taas vaja puhast küljealust.
Üks naine jutustab pikalt, kuidas ta Tartus silmaopil käis ja sellest hoolimata televiisorit vaatab. «Panen parema silma kinni,» demonstreerib ta ja paneb peopesa silma peale.
Kogu aeg askeldab ringi lahke olemisega Kolja. Temast on kõigile suur kasu. Iseseisva eluga ei saaks ta hakkama, aga jõudu tal on ja nii aitabki hea südamega Kolja lamajaid vannitada ning muid raskemaid töid teha. Ta seisab kannatlikult mõne majakaaslase voodi ees ja ootab, kas tema abi vaja läheb, lükkab ratastoole ja tühjendab prügikaste.
«Kolja on meil asendamatu,» ütlevad hooldajad ja Kolja on selle jutu peale rõõmus. See on tema kodu, kus teda hoitakse ja kus tal on turvaline olla. Teist kodu Koljal ei ole.
Siis tuleb Milvi ja tunneb muret, kas hooldekodu õues elav koer Karu ikka sai süüa. Sai küll.
Lohakas välimus mehele ei sobi
Jõuab kätte lugemistund. Huvilised kogunevad söögiruumi, kus Ülle neile ajalehti ette loeb. Eriti suure huviga kuulatakse elulugusid, näiteks Eino Baskini ja Ita Everi elulugu, aga parajasti ühtegi uut raamatut ei ole. Ülle ütleb, et tal on esmaspäev vaba, siis läheb raamatukokku ja toob.
Aino leiab, et hooldekodu peaks olema üldse asula keskel, siis saaks ka ise raamatukokku minna. «Seal on järjest värskeid žurnaale, need on väga huvitavad.»
Ta palub Üllel tuua endale Euroopa kaardi, et esmaspäevaseks mälumänguks valmistuda. Ei ole ju meeles kõik riigid, mil pole merepiiri, isegi kõik pealinnad ei ole meeles. «Ma lugeda ei näe, uurin luubiga.»
Ka Leo läheb lugemist kuulama. Aitame ta ratastooli. Sätin Leole pehme ruudulise triiksärgi selga, et külm ei hakkaks. Nööbid tuleb kõik kinni panna, sest välimus peab olema korrektne. Siis ütleb Leo: «Kamm!»
Otsin kammi üles ja ka soeng saab korda.
Nüüd võib seltskonda minna.
Olen kaasa ostnud komme. Ants lugemist kuulama ei tule, ta ei jõua nii pikalt istuda. Lähen kommidega tema juurde ja ta kostab, et neid sööks või kümme.
Pärin, ega ta viimaks õhtusööki söömata jäta, siis jään mina süüdi.
Ants lubab, et sööb õhtusööki.
Muidugi saan ma petta. Õhtusöögiks tehtud vormiroog jääb sama hästi kui maitsmata. Vorstileiva sööb Ants kuidagi ära ja joob teed peale. Üks komm, mis on veel kapiserval alles, läheb küsimatagi.
Laual on oma aia head õunad
Pärast lõunat on ka hooldajatel väike puhkepaus.
Mare on aiast õunu toonud. Nüüd koorib ta neid ja lõikab väikesteks tükkideks, et vanainimestel oleks hea võtta.
Mõni aeg tagasi oli selline asi keelatud, hulgilaost tuli tellida importõunad. Sellest, kas hooldekodu töötajatel jätkus tervet mõistust nii totrat käsku eirata, me targu ei räägi. Oma õuntest moosi keeta ei tohi aga praegugi.
Mare jutustab, kuidas sünnipäevalaps võib tellida oma lemmiktoidu ja siis tehaksegi lõunaks seda. Kui on juubelid, on laual tort.
Paljusid käivad lapsed ja omaksed vaatamas. Leili viiakse jõuludeks alati koju. Pühade ajal on aga majas nii palju sagimist ja külalisi, et ka need, kes on tõepoolest üksi, ennast üksikuna ei tunne.
Puhkepausi järel on aeg pissipotid ja -pudelid tühjendada ning ära pesta, üht-teist veel kohendada või aidata kellelgi külge keerata.
Varsti on õhtusöök.
Natuke pärast seda tuleb uus mähkmevahetamisring. Hommikuga võrreldes läheb see töö mul lausa ludinal, vähemalt endale tundub nii.
Kell on kuus läbi ja maja hakkab ennast õhtule sättima. Mõni vaatab televiisorist seriaali, mõni loeb. Mõni lamab ja vaikib omaette. Mis mõtted aastateks voodisse aheldatud inimese peas liiguvad, ei oska arvata. Tahaks väga, et need ei ole liiga kurvad.
Mõned majaelanikud saavad arsti määratud rohud.
Keskealine naine, kunagine kõrgharidusega spetsialist, kes põeb rasket süvenevat dementsust ja mõnikord tahtmatult karjuma hakkab, saab palderjanitablette.
Mare ütleb, et ta tuleb kindlasti küljele magama panna, sest muidu väsib selg ära ja ta ärkab üles. Ja kaisukaru tuleb voodisse anda. Siis peaks olema öörahu tagatud nii talle kui tema toakaaslastele.
Kell on seitse õhtul. Hooldajad annavad maja öövalvele üle. Järgmisel päeval kell kaheksa algab uus tööpäev.
KODU
Kärstna hooldekodu
• Kärstna hooldekodus on 28 elanikku vanuses 50—90 aastat.
• Viis hoolealust elavad omaette, teised on mitmekesi toas.
• Töötajaid on 11, neist kuus hooldajad.
• Täiskohaga hooldaja saab kuus palka kätte veidi alla 300 euro.
• Hooldekodul on oma saun, mida köetakse igal laupäeval.
• Maja juures on marja- ja õunaaed ning köögiviljapeenrad.
• Maja kaunistavad Indrek Puideti kingitud lilleamplid.
Allikas: Ly Kirt