Artikkel ilmus 30. augusti «Sakala» paberväljaandes
Kanarbikuõis, kukemari, sinikas ja murakaleht — kõik need ravitoimega metsaannid on saadaval just praegu. Neile, kes oskavad lugeda looduseraamatut, on rabaserv varaait ning ühtlasi pelgupaik.
Suve lõpp kostitab marjade ja õitega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võiks ju arvata, et Karksi-Nuia lähedal asuv väike Saaretsi soo pole midagi enamat kui metsade keskel paiknev vesine paik, ent mõnele inimesele on see suur ja põnev maailm. Karksi-Nuias elav ravimtaimetundja Kaja Saar on rabas sagedane külaline ega lahku sealt kunagi tühjade kätega.
Jalgrattaga sinna sõitmiseks kulub naisel umbes kolmveerand tundi. Tagasitee kulgeb aeglasemalt, sest siis tuleb rattal koju kanda ka metsaandidega korvid ja kotid.
Kaja Saarel on alati kaasas vihmamantel — kes teab, milliseks ilm pika päeva jooksul võib muutuda — ning natuke süüa ja juua. Marjade tarvis on tal ämber ja seente jaoks omaette nõu. Taskus olevasse karbikesse saab korjata rabast leitud linnumunade koored.
Eraldi kott on prügi kogumiseks: taimetundja korjab rabast kokku marjuliste jäetud ajalehed, riideräbalad ja muu rämpsu. Muidu ronib siil mätaste vahele ununenud kilekotti või ampsab põder vettinud seitungit.
Kaja Saar on väikese Saaretsi soo äärest ääreni läbi uurinud ning see on olnud tema paradiis, pelgupaik ja varaait. Nooremana tuli ta vahel rappa juba hommikul ja lahkus sealt õhtuhämaruses. Aiamaal jäid sellepärast isegi peenrad rohimata.
Taimedega tegelemine ja korilus on temaga kaasas käinud eluaeg, juba sellest peale, kui ta lapsepõlvekodus Luhamaal vanaisa seltsis põldu haris ja vanaemaga marjul käis.
Nüüd, ühel vihmasel augustipäeval tutvustab Kaja Saar oma salakohta ka meile, ravimtaimi otsivatele ajakirjanikele. See pole tal esimene kord oma tarkust teistega jagada: teda on kutsutud metsaürtidest rääkima nii ümberkaudsetele lastele kui täiskasvanutele.
Tänavu sügisel alustab lasteaiaõpetajana töötav Kaja Saar Karksi-Nuia lasteaias 43. tööaastat ning tänu temale on loodusega sinasõbrad ka sealsed mudilased.
Kollase õiega ravitsejad
Jätame auto metsateele ja kõnnime väikest rada pidi Saaretsi soo poole. Meil tuleb minna kõigest mõnisada meetrit: rabaserv on teele nii lähedal.
«Siin on kukeseened. Terve teeäär on neid täis, ärge peale astuge!» hoiatab teejuht enda taga kõndijaid. Metsaalust uurides märkan tõepoolest sügisese kaselehe värvi kübaraid.
«Aga näete, siin ongi ravimtaim, tedremaran!» hüüatab Kaja Saar kollase õiega lillepuhmale osutades.
«Tohterdamiseks korjatakse tedremaranajuuri sügisel, alates septembrist,» selgitab ta. «Praegu saab inimene õite järgi näha, kus see taim kasvab, ja panna märgi juurde, et teaks tulla õigel ajal juuri võtma.»
Selleks et rääkida tedremarana raviomadustest, otsib Kaja Saar seljakotist välja Mall Värva raamatu «Tee ravimtaimede juurde». Loodusravimeid tutvustama minnes on tal alati trükitud abimehed kaasas: kogu info ei püsi ju meeles.
«Keegi küsis kunagi, kas ma olen kõik need tarkused ise välja mõelnud,» kõneleb Kaja Saar muiates. «Vastasin, et muidugi ei ole, aga olen vahel tarkade inimestega kokku juhtunud ja nendelt õppinud. Ning palju raamatuid uurinud.»
Kuigi meie teejuht teab ravimtaimede kohta palju, ei ole ta neid kõiki enda peal katsetanud, sest selleks pole olnud tarvidust. «Peaksin siis ju lausa puruhaige olema,» ütleb taimetark naerdes.
Ka kollaste õitega tedremaranat pole ta ise kasutanud, kuid raamatust saame teada, et sellega on ravitud kõhulahtisust ja soolekatarre.
«Tal on verejooksu peatav toime ning sõja ajal kasutati Lõuna-Eesti taludes tedremaranatinktuuri joodi asemel,» loeb Kaja Saar.
Võrumaalt pärit retsepti järgi valati tedremaranajuurikatele viina ja lisati natuke palderjanijuuri. See rohi pidi muutma vanad inimesed nooremaks ja kõbusamaks.
«Ei tea, kuidas noorenemisega lood on, aga kindlasti mõjub see tinktuur hästi liigesepõletiku korral, rahustab närve ja aitab õhtul uinuda,» seisab kirjasõnas.
Teine kollaste õitega ravimtaim, mida praegu veel metsaservadelt, aruniitudelt ja raiesmikelt leida võib, on naistepuna. Vanarahvas uskus, et see aitab 99 tõve korral.
Ka Mall Värva raamatus on liht-naistepuna kirjelduse juures ära toodud hulk vaevusi, alustades luuvalust ja seedehäiretest ning lõpetades köha ja stressiga. Neile pakuvad kergendust naistepunast valmistatud tee ja õli.
Vaat seda õli on Kaja Saar ka ise valmistanud ja abivajajate peal proovinud — mõjub küll!
«Vahel aetakse liht-naistepuna segi kandilise naistepunaga. Neid on kõige parem eristada varre järgi: liht-naistepunal on vars kahe soonega, kandilisel nelja soonega,» kõneleb Kaja Saar ja lisab: «Hiljuti tegi üks tudeng uuringu ja selgus, et raviomadused on ainult liht-naistepunal.»
Tasub teada seda, et rohkelt kasutatuna võib naistepuna tekitada mürgistust.
Otse teeraja ääres märkame teisigi tervistavaid taimi. Seal on harilik vaarikas, mis toimib ravimina nii marjade, lehtede kui varte kaudu. Vaarikavartest või -lehtedest tehtud tee ajab higistama, aitab ravida külmetust, vähendab peavalu ja väsimust ning alandab palavikku. Vaarikas tugevdab organismi, et see jõuaks end ise paremini haigusetekitajate eest kaitsta.
Sealsamas sirutavad oksi sarapuu, pihlakas ja maarjakask — kõik raviomadustega.
Kanarbik annab hea une
Veel mõni samm ja olemegi raba serval männimetsas. Ninna tungib sookailude uimastavat lõhna ja silm leiab kanarbiku lillad õied.
Kanarbikku ongi kõige parem koguda augustis, õitsemise ajal. Taime latvadest valmistatud teed kasutatakse põie-, neeru- ja sapikivitõve korral. Ühtlasi on see hea köhavaigistaja ja rögalahtisti ning toimib rahustavalt neuroosi ja unetuse korral.
Kanarbikuvarte kõrval on näha rabamurakalehti, kuid mesise lõhna ja maitsega marjade aeg on praegu juba möödas.
«Murakal on lehed sama väärtuslikud kui marjad. Tuleb korjata ilusaid terveid lehti, millel pole täppe ega auke,» õpetab taimetundja.
Seljakotist ilmub nähtavale Aili Paju raamat «Sootaimed», millest saame teada, et kuum murakalehetee pakub leevendust reuma- või podagravalude korral ning palaviku ja kinnise köha puhul.
Väärib märkimist, et rabamurakas sisaldab kolm-neli korda enam C-vitamiini kui apelsin. Peale selle leidub taimes eeterlikke õlisid, millel on tugev mikroobe hävitav toime.
Mustikaid me rabaservas ei märka, küll aga roheliste varte küljes kõikuvaid helesiniseid sinikaid.
«Sinikal on üldjoones samad võimed mis mustikal: ta hoiab seedimise korras ning aitab suhkruhaiguse puhul,» kõneleb Kaja Saar. Vanal ajal aeti sinikast isegi viina.
Aili Paju hoiatab «Sootaimede» raamatus, et sellel, kes sööb sinikaid korraga liiga palju, võib hakata pea valutama. Põhjus peituvat asjaolus, et pahatihti on mesilased enne sinikaõiele jõudmist käinud läheduses kasvava mürgise sookailu õiel.
Kukemari kustutab janu
Sooservast saab praegu korjata veel kukemarju, mida kutsutakse janukustutajateks. Need pisikesed mustad viljad küpsevad just augustis. Kaja Saare tähelepanekut mööda on kukemarju tänavu rohkem kui tavaliselt.
Väike läikiv mari on üsna maitsetu, kuid sellest valmistatud tee pidavat rahustama närve, korrastama ainevahetust ja alandama kõrget vererõhku. Peale kõige muu aitavat see üleväsimuse, peavalu ja vitamiinipuuduse korral.
«Neid marju on lihtne säilitada: mina kuivatan neid kodus paberi peal ja säilitan tumedas klaaspurgis,» jagab Kaja Saar oma kogemusi. «Olen kuivatanud ka mustikaid ja musti sõstraid.»
Talveks varutu jagab Kaja Saar kahele täiskasvanud pojale ja sõpradele. «Mina söön suvel rabas marjadest isu täis,» ütleb ta.
Taimetark on valmistanud veel keediseid ja pannud marju sügavkülma. Pohlad, mustikad ja jõhvikad säilivad külmikus paar kuud ka allikaveega kaetuna.
Mõistagi ei jõua me sel korral kõiki rabaservas kasvavaid taimi läbi uurida. Turbasamblalt leiame peesitamas paar kahvatut jõhvikat ning auto poole kõndides korjame tee äärest kukeseened väikesesse korvi.
«Mets on meie toitja ja kaitsja,» tõdeb Kaja Saar, kui oma pelgupaigaga taas hüvasti jätab.