Eesti raamatukogude suured sünnipäevad on reas nagu rosinad ning need, kel on jagunud ettevõtlikkust ja ainelist tuge, on sel puhul välja andnud raamatu.
Arvustus: Tõrvatilk meepotti siiski ei riku
1. september 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Formaadilt tagasihoidlik, aga sisutihe ja huvitavalt kirjutatud on «Majad, raamatud, inimesed: 90 aastat Tartu linnaraamatukogu» (2005). Selle koostajad on lähtunud inimestest: väga huvitavad on endiste juhatajatega tehtud intervjuud. Teoses on palju illustratsioone ja keel on laitmatu.
Mõni aasta tagasi on ilmunud ka «Pärnu Keskraamatukogu 100 aastat. 1909—2009», mis annab asjaliku ülevaate asutuse ajaloost.
Pehmemas köites ja väiksema mahuga on 2009. aastal ilmunud «Võrumaa keskraamatukogu 100».
Eri klass on «Varamu lummuses: Eesti rahvuslik arhiivraamatukogu 100». Kuldselt kirjatud kaante vahel on tuumakas sisu. Teisiti oleks väärika teadusasutuse, Eesti kirjandusmuuseumi puhul mõeldamatu.
«Tallinna Keskraamatukogu 1907—2007» on teos, mille puhul ei ole raha kokku hoitud. See paistab välja igast asjast. Trükis on kujundatud vana protokolliraamatuna, mahukas, rikkalikult illustreeritud ja haarava sisuga. Huvitavat lugemist on raamatukogu ülesehitajast, kuulsast bibliograafist ja Anton Hansen Tammsaare sõbrast Aleksander Sibulast.
Kõige värskem juubeliteoste reas on meie oma, «Viljandi Linnaraamatukogu 100. 1911—2011».
Sisutiheduse poolest ületab see mõnegi teise keskraamatukogu väljaannet; inimene, kes asutuse ajaloo vastu huvi tunneb, peaks sealt kõik leidma. Huvitav on vaadata fotosid, mida raamatus on rikkalikult, samuti vanu dokumentide koopiaid. Hea leid on teose lõpus trükitud kirjanike mälestused. Neid võiks olla rohkemgi, sest need lisavad vähem ametliku ja inimlikult huvitava aspekti.
Raamat on heal paberil ja modernse kujundusega.
Meepotti kukkunud tõrvatilk on kahjuks vaeslapse ossa jäänud õigekeel. Juba kaanel ilutseb viga: aastaarvude vahele kirjutatakse mõtte-, mitte sidekriips. Nii näevad ette grammatikareeglid. Läbi kogu juubelitrükise kasutatakse paraku jonnakalt just sidekriipsukest.
Saatesõnast võime lugeda: «Raamatukogust teeb raamatukogu rikkalik raamatuvaramu, raamatukoguhoidjad ning lugejad.» Neli korda raamatut, lisaks veel ühildumisviga!
Kuigi ma ei ole keeletoimetaja (neil õnnestuks see ilmselt paremini), püüdsin seda lauset kohendada ning sain sellise: «Raamatukogust teevad raamatukogu rikkalik lugemisvara, andunud töötajad ja erksa vaimuga lugejad.»
Mõte peaks ju selline olema. Mõistagi tuleks epiteetide lisamine kooskõlastada teksti autoriga.
Kui tänapäeva keelevabaduse juures võib kasutada nii- ja naasugust stiili, näiteks jätta pildiallkirjades täislausete lõppu punktid panemata (kuigi selle mõttekusest on raske aru saada), siis otse jutumärgi alla paigutatud punkt või koma on küll midagi ennenägematut.
Kui see oli mingi küljendusprogrammi aps, nagu arvasid «Sakala» küljendajad uut moodust vaadates ja imestades, tulnuks viga ära parandada. Kahjuks pole seda tehtud.
Pahandamist võiks jätkata, aga pole mõtet.
Tõtt-öelda meeldib Viljandi raamatukogu mulle väga — meeldib, mida seal tehakse, meeldib aeg-ajalt lugemissaalis istuda ja mõnda ajakirja sirvida, sealsete töötajatega paar sõna juttu puhuda ning huvitavat lugemist koju kaasa võtta. Kindlasti vaatan ära kõik näitused, mis galeriis üleval on.
Sellepärast teeb mulle rõõmu ka raamat, kus on palju juttu mulle tuttavatest aegadest ja inimestest, veel rohkem aga sellest, mida ma varem ei teadnud.