MÕISTMAKS, KUI SUUR raha on Eestisse Euroopa Liidu abifondidest mõne aastaga voolanud, pole tarvis ekstra uurimistööd teha. Varsti leidub pisimaski külas mõni objekt, millele külge riputatud sini-kollane silt teatab, et see ehitis on valminud või renoveeritud ühe või teise europrojekti toel.
Olgugi et väikeste omavalitsuste haldussuutlikkus on riigiteadlaste hinnangul hakanud kiiresti kärbuma, paistab meil olevat ohtralt inimesi, kellele abikõlbliku projekti kirjutamine ei valmista märkimisväärset raskust.
Nii on lühikese ajaga korrastatud kümneid lasteaedu ja koole, uuendatud sadade kilomeetrite kaupa maanteid, rajatud uusi võimlaid ning renoveeritud vee- ja kanalisatsioonisüsteeme.
ÜKSKÕIK KUI PALJU ka ei halataks, et tormasime ühest liidust tulles pimesi teise ning Brüsseli bürokraadid ahistavad meie iseseisvust, on Eesti just tänu euroliidu abile elanud majanduskriisi üle üsna valutult. Isegi kõige põuasematel aastatel oleme saanud edasi areneda. Emotsioone kõrvale jättes võime seega tõdeda: oleme Euroopast rohkem saanud, kui vastutasuks ära andnud.
Me ei tõrgu oma avalikke objekte arendamast, kui selleks võimalust pakutakse. Sestap jääb asulate ümbruses looklevaid kergliiklusteid ning säravpuhta fassaadiga haridus- ja kultuuriasutusi vaadates vägisi mulje, et oleme rikkale Skandinaaviale oodatust jõudsamalt lähemale liikunud.
Paraku võib ikka ja jälle kohata tõendeid, mis lubavad arvata, et tegu ongi üksnes ilusa fassaadiga, mille taga murtakse pead, kuidas kogu seda kremplit ülal pidada, kui maksutulu järjest kokku kuivab. Raha lihtsalt pole.
KURB ON NÄHA spordikomplekse, mille püstitamiseks kulutati mõne aasta eest sadu tuhandeid eurosid, kuid millesse harrastussportlased kõigist turundusnippidest hoolimata pole tahtnud tulla. Miks? Sest arendajate ambitsioonid olid liiga suured ning nad ei osanud koha potentsiaali õigesti hinnata.
Meil võib küll olla ilus sile kergliiklustee, aga kui kohalikul võimul pole jaksu selle äärde euroraha eest paigaldatud valgusteid põlema panna või teepervelt maltsa maha niita, lendab suur osa rõõmust allatuult.
Kohati jääb mulje, et eurorahaga tehtavaid töid käsitletakse Eestis nagu kingitud hobust, mille suhu pole paslik piiluda: kui ratsu on kord juba talli ette toodud, veetakse see uksest sisse ega mõelda, mis saab siis, kui pirtsakas loom perutama hakkab. Harva julgetakse tunnistada, et ratsahobuse asemel tulnuks valida hoopis poni.
MÕNES TEISES KOHAS paistavad seevastu silma lihtsalt lohakus ja ükskõiksus. Asi, mille ehitamiseks on raha saadud abstraktsena näivast saksa maksumaksjate taskust, soosib mõisa-köis-las-lohiseb-suhtumist.
Vaevalt saab rääkida rahapuudusest, kui maantee pervel kulgevalt kergliiklusteelt pole juba aastaid vaevutud pühkima lahtist killustikku ja vihmavee kantud sodi. Paraku otsustavad mõnikord just sellised pisiasjad, mil määral kohalikud elanikud investeeringut oma igapäevaelus nautida saavad.