Seenehuvilist köidab maitse, vorm või lõhn

Heas toitumuses hiidmuna oli kasvatanud oma ümbermõõdu 118 sentimeetrini. Foto: Elmo Riig / Sakala

Ajal, mil suvi valmistub sügisele teatepulka üle andma, saab oma parima hoo sisse seenehooaeg, kuid tänavu pole saagikusega hõisata.

Kuigi aprillis ja mais võis mõnel pool leida palju kevadkogritsaid ning kukeseened pistsid oma kollased kübarad maapõuest välja tavatult vara, juba juuni algul, jäi edasine seenesaak napiks. Isegi vihm ja parajalt soe ilm ei aidanud.

Mükoloog Kuulo Kalamees hindas, et praegu on seeni kesiselt ja vähemasti seni võib seeneaastat kehvaks pidada. Aga nagu ta on varemgi märkinud, on kohtade saagikus erinev.

Näiteks möödunud nädalavahetusel õnnestus selle kirjatüki autoril leida Põlvamaa metsa pihkase liimiku kasvukohast neid suurepäraseid seeni enam kui ämbritäis. Hulk kleepuvaid kübarakandjaid oli juba vanaks saanud.

Teises metsas olid pealetungile asunud kitsemamplid. Tuntumatest söögiseentest oli väheste puravike kõrval rohkem pilvikuid ja kukeseeni. Suve lõpul ja sügise algul võib vaid üks nädal seeneolusid märgatavalt muuta.

Hiidmuna ja safransirmik

Praegu on õige aeg kohata silmatorkava vormi ja suurusega hiidmuna. Eilse foto klõpsas piltnik Viljandi lähedal ühes koduõues, mille on omaks võtnud enam kui veerandsajapealine hiidmunade koloonia.

Mõned neist ilmutasid juba lagunemise märke, aga oli ka noori ja pisemaid. Suurima seene ümbermõõt viljakeha kõige laiemas kohas ulatus 118 sentimeetrini ja kõrgus maapinnast 26 sentimeetrini.

Kuulo Kalamees ütles, et hiidmuna ei ole haruldane, aga seda ei leidu kaugeltki palju. Hiidmuna eelistab kasvada aias, pargis, karjamaal, niidul, puisniidul ja rohtunud metsas augustist oktoobrini.

Eesti seni suurim hiidmuna leiti 1966. aastal Ida-Virumaal Saka lähedal: selle ümbermõõt oli 198 ja kõrgus 41 sentimeetrit ning seen kaalus värskena 16 kilogrammi.

Peremees Jüri Kuke sõnul on hiidmunad olnud suve lõpu kaaslasteks nende õuel viimasel kolmel aastal. Kuigi värsked hiidmunad maitsevad praetult väga hästi, pole pererahvas neid süüa söandanud. «Nii suureks gurmaaniks pole ma hakanud,» lausus peremees muigel sui.

Samas lubas ta ajakirjanikul mitu hiidmuna kaasa võtta.

Lahkelt pakkus oma leitud seeni eile ka Kolga-Jaani vallas elav Valdur Uus. Ta rääkis, et on varasematel aastatel oma talu lähedal paaris kohas leidnud hiidmune, aga tänavu pole ta neid märganud. See-eest sirgub ühel võsastunud künkal hulganisti sirmikuid.
«Olen siit isegi kolme korvitäiega lahkunud ja mõne päeva pärast uuele satsile järele tulnud,» ütles ta.

Väliste tunnuste järgi on tegu safransirmikuga — värskelt praetuna esmaklassilise söögiseenega, nagu kirjeldab seda mükoloog Kuulo Kalamees koos seenepiltnik Vello Liiviga oma ühises raamatus «400 Eesti seent». Safransirmik kasvab juulist oktoobrini.

Raamatu andmeil on väga harva leitud safransirmiku aedteisendit: see on tinglikult söödav seen, mida osa inimeste kõht ei kannata. Euroopas tuntakse nendega väga sarnast mürgist liiki.

Haruldane haisuseen

Eile võttis «Sakala» toimetusega ühendust Viljandist pärit Tiina Algpeus, kes oli Pärnumaal Treimanis suvekodu aiast leidnud isevärki seened.

«Need haisevad jubedalt raipe järele,» lausus ta. «Nende peal armastavad kõndida kärbsed ja sipelgad. Kas see on mingi seeneliik või mõni kasvaja?» tahtis helistaja teada.

Nagu seeneraamat selgitab, on tegu Raveneli peniseenega, mis kasvab peamiselt augustikuul aias, pargis, prahipaigas või muus sellises inimtekkelises kohas. Süüa selline seen ei sünni.

Kuulo Kalamees oli Raveneli peniseene leiu üle rõõmus, sest see on haruldane ja seda avastatakse väga harva. Ta lubas leiukoha ühes üksikasjalike andmetega üles tähendada.