LÄINUD NELJAPÄEVAL, Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise aastapäeval koguneti traditsiooniliselt Pilistvere kivikangru juurde, et mälestada kõiki, kelle elule totalitaarsed režiimid on jätnud läbi aegade kipitava jälje.
Jätkem rahvuslik nutuauk uuristamata
28. august 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võrreldes 1980. aastate lõpuga, mil seesugused sündmused tõid poolspontaanselt kokku tuhandeid meeleliigutusest pisarsilmseid inimesi, on seda laadi tseremooniad praegu pigem kohustuslikus korras organiseeritud. Siiski näitab mitmesaja inimese kohalolu Pilistveres ettevõtmise tähtsust.
Olen kindel, et samal ajal peeti mälestushetki paljudes teisteski Eestimaa paikades. Ikka selleks, et hoida meeles aastakümnetetaguseid valusaid kogemusi ning anda elujõudu lootusele, et midagi selletaolist siinmail enam ei kordu.
Jah, ajalugu peab mäletama, sellest tasub õppida. Sestap olen igati nõus, et aastas korra või paar võiksime rännata mõtteis minevikku ning endamisigi arutleda inimsusevastaste kuritegude tagamaade üle.
MULLE PAKUB ajalugu huvi, eriti XX sajandi keskpaik, mis raputas maailma rohkem kui ükski teine periood varem või hiljem. Ometi riivavad minu silma ja kõrva aasta-aastalt üha teravamalt uudised, kuidas kuskil kavandatakse järjekordselt kopsakat kulutust, raiumaks meie rahvuslikku valu kivisse või valamaks betooni.
Mullu novembris tuli mulle üllatusena, et kultuuriministeerium ja arhitektide liit on korraldanud kommunismiohvrite memoriaali ideekavandite võistluse.
Ehkki ma pole mööda maakonnakeskusi rändavat kavandinäitust oma silmaga näinud, meenub mulle, et üks peapreemia vääriliseks tunnistatud töö nägi ette kaevata kusagile Põhja-Eesti paekaldasse hiigelsuur kaevu laadi auk.
Miks seda kõike vaja on? Kellele? Meil on juba lugematu hulk sambaid, riste ja tahvleid, mille juures saame aja maha võtta ja möödanikku meenutada. Kas neist tõesti ei piisa, et peame plaani kulutada kümneid tuhandeid eurosid Põhja-Eesti paekaldasse üldrahvaliku nutuaugu uuristamiseks?
Tagatipuks tuli kaitseminister Urmas Reinsalu hiljuti lagedale ettepanekuga lõpetada Tallinnas paikneva Patarei merekindluse avaliku enampakkumise menetlus ning asuda sinna rajama riiklikult finantseeritud muuseumikompleksi, mille tuum oleks kommunismikuritegude muuseum.
ET SEDA MÕTET on toetanud ka Reinsalu parteiline kaasvõitleja, siseminister Ken-Martti Vaher, võib oletada, et jutt on tõsine. On kaks varianti: kas poisid tahavad asja tõepoolest ära teha või otsivad mugavat ja ohutut teemat, mille valguses näidata end rahvuskonservatiivse maailmavaate eestkõnelejatena.
Mõeldes 11,4 miljonile eurole, mis kulutati Patarei kõrval oleva lennusadama ning sealse vesilennukite angaari moodsaks interaktiivseks muuseumiks kujundamisele, võib üksnes oletada, kui suure summa neelaks ülihalvas seisukorras oleva merekindluse üleslöömine. See ei pruugi olla halb idee, kuid kindlasti puudub vajadus käsitleda Patareid praeguses majanduslikus olukorras prioriteetse objektina.
Lennusadam on vaieldamatult Eesti kultuurisfääri viimaste aastate silmapaistvaim investeering. Oleme saanud uut väärtust loova koha, milles lastega põnevalt nädalalõppu veeta ja millega välismaiste külaliste ees eputada. Meremuuseumi filiaali oli lennusadamasse vaja, sest varem polnud meil asutust, mis kõnelnuks vääriliselt siinsest suurejoonelisest merendusloost.
SEEVASTU OKUPATSIOONIDE muuseum meil juba on — otse pealinna südames Vabadussõja võidusambast kõigest mõnekümne meetri kaugusel. Samuti on Pagari tänavas siseministeeriumi keldris ning mitmel pool mujal loodud head võimalused saada vahetu ülevaade omaaegsete julgeolekuorganite jõhkratest töövõtetest, seepärast leian, et meil on 20 aasta jooksul kõnealuse teemaga piisavalt tegeldud ning järjekordseid investeeringuid pole vaja.
Keskerakondlane Evelyn Sepp väljendas «Postimehes» arvamust, et Eestis tuleks kannatuste riikliku kaubastamise hoogu maha võtta ning kanda rohkem hoolt praeguste inimeste ja tuleviku eest.
Ühinen tema mõtteavaldusega. Tõepoolest: praegu, mil tuletõrjedepoosid tõmmatakse kokkuhoiu eesmärgil pidevalt koomale ning needki, mis alles jäävad, on alarahastatud, mõjub Patareisse siseturvalisuse muuseumi ehitamise jutt tragikoomiliselt.
Olen nõus, et ajaloohuvi tuleb noortes lõkkel hoida, kuid sellega pole mõistlik liialdada, vastasel korral ohustavad meid kapseldumine ja paigalseis. Ehkki eestlastel on minevikus läinud üsna täbarasti, oleme kokkuvõttes rahvusena ikkagi võitjad. Peaksime seda hoopis rõhutama.
Mina igatahes tahan oma lastele mõeldes näha Eesti elu pigem tulevikku tantsiva elurõõmsa festivali kui itkeva mälestusteenistusena.