Kas kujutaksite ette, et Eestis lubataks läita lõkked kontserdipaigas, kus hullab 30 000 üleannetus meeleolus muusikasõpra? Vaevalt. Küllap oleks kohe platsis mõni asjaomane ametnik, kes inimeludega mängimise sedamaid lõpetaks ning korraldajale kopsaka trahvi väänaks.
Aga Lätis on see võimalik, nagu tõestas hiljuti Salacgrivas peetud järjekordne «Positivuse» festival.
Kohati oleme vist tõepoolest teistest Baltimaadest kiiremini liikunud igava ja korrektse Skandinaavia maa staatuse poole, nagu omal ajal eesmärgistas president Toomas Hendrik Ilves. Olgugi et elatustaseme poolest on meil Rootsiks saamiseni veel pikk maa, oleme nii mõnegi tunnuse poolest sellele sihile juba üsna lähedal.
Erandeid leidub alati, kuid üldiselt oleme õppinud riigimakse maksma ja altkäemakse vältima. Me ei kõhkle politseisse helistamast, kui märkame liikluses ohtlikult käituvat autojuhti. Isegi muruplatse niidame püüdlikumalt kui kunagi varem.
Ja tagatipuks: peab ikka igav olema riik, kus nädalate kaupa püsib skandaalseima uudisena päevakorral see, kuidas keegi joonistas mõnele pealinna tänavale sõna BUS.