Vääriline palk ja hea suhtumine

Urmas Suik
, vaatleja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Suik
Urmas Suik Foto: Elmo Riig / Sakala

JUUNIKUISE LINNAVOLIKOGU eelarve- ja arengukomisjoni istungil jäi eelarve arutelust kõlama, et Viljandimaal on palgatase madalam kui teistes Eesti piirkondades. Tõepoolest, erinevus on märkimisväärne.

Harju maakonna keskmine brutopalk kasvas möödunud aastal seitse protsenti, 948 euroni, Viljandi oma vaid pool protsenti, 641 euroni. Maakondadest on Viljandi palgataseme poolest Võru ees eelviimasel kohal.

Eesti keskmine brutokuupalk oli statistikaameti andmete järgi eelmisel aastal 839 eurot. Võrdluseks olgu öeldud, et Soomes oli see statistika andmeil 2010. aasta oktoobris 3255 eurot, meie omast 3,87 korda suurem.

Huvitav on arutleda, millest riikide palgatase sõltub ja kas on mingi võimalus neid võrrelda. Ega siis töömees Soomes 3,87 korda rohkem raba.

AJAKIRJADE KIRJASTUSE väljaande «Maailm 2012» teada on prognoositud sisemajanduse koguprodukt (SKT) Eestis ühe inimese kohta 2012. aastal 17 330 USA dollarit, Soomes aga 49 010 dollarit. Suhe on 2,83. Toome veel mõne näite: Lätis on see näitaja 12 850, Venemaal 13 650 ja Tšehhis 21 280 dollarit.

Sisemajanduse koguprodukt võiks olla üks parameeter, millest riigi keskmine palk sõltub, sest palgaraha peab tekkima müügiks toodetud kaubast. Töövõtjast SKT suurendamine eriti ei sõltu, sest kallima produkti tootmine ja selleks uue tehnoloogia soetamine on ettevõtja mure. Töövõtja mure peaks olema ühtlasi, kuidas oma tööjõud võimalikult kallilt maha müüa, ning mõistagi ka see, mismoodi oma ainuke müügiartikkel müümiskõlblikuks koolitada.

Kui inimesed ei saa elamisväärset palka, hääletavad koolitatud töötajad, näiteks arstid ja bussijuhid, jalgadega ning otsivad paremaid elatusallikaid suurlinnades või väljaspool Eestit. Seda ei saa neile pahaks panna. Ainuüksi patriotismist pere ülalpidamiseks ja laste koolitamiseks ei piisa. Ettevõtja ees on raske valik: kas investeerida tehnoloogiasse või inimestesse?

LINNAVALITSUST PANEVAD madala palgataseme pärast muretsema teadagi linnale laekuvad maksud. Inimesele on tähtis taskusse jääv raha.

Oleks naiivne loota, et ettevõtjad vabatahtlikult palka tõstavad. Ettevõtja huvi ja kohustus on teenida kasumit, mille peab omanikule tagama firma juhtkond. Seda tõestab fakt, et ettevõtlus kolib piirkondadesse, kus tööjõukulud on väikesed. Soomele tundub väikese tööjõukuluga riik olevat ka Eesti.

Soomes osalevad ametiühingud töövõtjate ja tööandja vahelistes palgataseme kokkulepetes aktiivselt. Eestis ametiühingud eriti populaarsed ei ole. Pool sajandit «kommunismi kooli», nagu neid nõukogude ajal nimetati, on jätnud sellele mõistele talongide ja muude teenuste jagaja mahapesematu märgi.

Aga nii nagu meie vaba maa paljudel ettevõtjatel põhjendatult soovitatakse ühineda, tuleb ka töövõtjatele soovitada koos oma õiguste eest seista.

Ehk aitaks ametiühingute mainet parandada, kui need nimetataks ametiliitudeks? Kapitali võim ei pruugi olla leebem mõne partei ainuvõimust, eriti kui see kapital on sattunud mõne poolharitud ning kriminaalse taustaga «uue eestlase» kätte, nagu Rannar Raba ühes varasemas «Sakalas» värvikalt on kirjeldanud.

MEIE JUHTIV võimuerakond on aastaid kinnitanud, et Eestis on Euroopa parim maksusüsteem. Võib-olla tõesti. Soomes kehtiv 1920. aastast pärinev progresseeruv tulumaks soosib väikesepalgalisi. Kui aastapalk jääb alla 22 600 euro, on riiklik tulumaks seal 6,5 protsenti. Maksimaalne tulumaksumäär on Soomes 30 protsenti. Teisalt tuleb tõdeda, et ka sellise maksusüsteemiga on võimalik üles ehitada inimestest hooliv riik.

Kui võrrelda Soome Eduskunna liikme ja põhjanaabri keskmise palga suhet Eesti omaga, tundub sealne süsteem olevat meie omast õiglasem. Soome parlamendiliikme hüvitis oli 2011. aasta mai seisuga 6335 eurot kuus ehk ligikaudu kaks keskmist Soome palka. Meil teenivad riigikogulased neli keskmist kuupalka. Näib, et meie riigiisad on enda eest hoolitsenud ennaktempos.

Töö ja inimväärse elu otsingud on eestlasi kodust eemale viinud juba tsaariajast peale. Et inimesed kodumaal püsiksid, peab riik hakkama rahvasse hoopis teisiti suhtuma. Tähtis on iga inimene, kes siin elab, ja riigi kohustus on tagada neile elamisväärne sissetulek ja elukeskkond.

Loomulikult peab asi olema vastastikune: ka meil endil tuleb anda võimetekohane panus. Jutu mõte seisneb selles, et Eesti näeb Euroopa majanduskaardil suhteliselt hea välja, aga ta nägi teiste sotsialismimaade hulgas hea välja ka Vene ajal, nii et see on pigem rahva pingutuste kui juhtide teene. Seni paistab meie väljavalitute pingutuste peamine siht olevat hoida omaenda elustandard kõrge, rahva elujärg näib olevat jäänud tagaplaanile.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles