/nginx/o/2019/07/15/12366781t1h4384.jpg)
Oma eluaseme linnale kinkinud ning sotsiaalkorterisse kolinud invaliid Tatjana Botova tunneb pettumust, sest ehkki uus eluase on vanast mitmes mõttes parem, piirduvad pesemisvõimalused ka selles kohas kraanikausiga. Linnavalitsuses otsitakse lahendust.
«Inimene peab ju saama end kuskil normaalselt pesta,» ütleb Tatjana Botova nõutult. Maikuust alates elab ta Paala teel asuvas ühetoalises sotsiaalkorteris. Enne seda oli ta kaks kuud haiglas. Selle aja sees amputeeriti tal vasak jalg, sest aastaid kimbutanud luupõletik ei jätnud muud võimalust. Karkudega liikumine oli Botoval seega ammu selge, kuid proteesiga käimine vajab veel õppimist.
Kinkis korteri
Enne haiglasse sattumist jõudis Tatjana Botova mõnda aega elada sotsiaalmajas Leola tänaval. See oli tema ajutine peatuskoht tänavu veebruarist — ajast, kui ta kinkis Uueveskil asuva ühetoalise eluaseme linnale ja tollelt sotsiaalpinda küsis.
«Ütlen ausalt: ega ma notari juures kõigest aru saanud. Minu pea ei võtagi paljusid asju,» tunnistab Botova. Oma sõnul andis ta Uueveski eluaseme linnale ära usus, et selle eest saab ta vastutasuks sotsiaalkorteri, kus on kõik hädavajalik.
Viljandi linnavalitsuse sotsiaalameti juhataja Livia Kask meenutab, et sündmustik sai alguse läinud sügisel. Tatjana Botova pöördus omavalitsuse poole murega, et ees ootav talv ähvardab teda väga külma korterisse jätta.
Uueveskil paiknenud ühetoalist korterit kirjeldas Kask kui katusealust kambrikest, mille välisseintel polnud soojustust. Elamisele andis sooja ahi ja see tähendas, et tuli vaeva näha küttepuude tuppa toimetamisega. Vesi oli olemas, kuid vanni või dušši mitte.
Kinkelepingus märgiti korteri väärtuseks 3800 eurot, linnal õnnestus see maha müüa 2509 euroga.
Dušikabiini ei ole
Paala tee sotsiaalkorteris on keskküte ning enne kui Tatjana Botova sisse kolis, lasi linn seal teha sanitaarremonti. «Paljude teiste sotsiaalkorteritega võrreldes on selle seisukord hea,» lausub Livia Kask.
Sotsiaalpind anti Botovale viieks aastaks üürile. Ametlikult tuleb tal selle eest maksta 38.24 eurot kuus, kuid raha selleks võtab linnavalitsus Uueveski korteri müügist saadud summast. 2509 eurost jätkub 65 kuu üüriks. Kommunaalkulud tuleb üürilisel endal tasuda.
Tatjana Botova ei salga, et mitmes mõttes on praegune eluase tunduvalt parem kui eelmised kohad. Keskküte on suur asi, samuti on hea, et korter asub esimesel korrusel. Sotsiaalmajaga võrreldes on omaette elukohas rohkem privaatsust, mida Botova kõrgelt hindab. Seda, et pesta tuleb ennast kraanikausis, peab ta siiski väga suureks miinuseks ning tunneb seetõttu pettumust.
«Mulle piisaks ka kõige lihtsamast dušikabiinist, see ei pea midagi uhket olema,» sõnab ta.
Enne remondi tegemist oli dušš korteris olemas. Napi pinna tõttu asus see köögis. Livia Kase ütlemist mööda oli eelmine elanik selle paigaldanud omal algatusel ja see tuli välja võtta. Uut kabiini tema selgitust mööda sinna paigaldada ei saanud.
Lahendust otsitakse
Sotsiaalameti juhataja kinnitab, et omavalitsus püüab leida variandi, mis Tatjana Botovat rahuldaks. Seniks soovitatakse tal kasutada Pikal tänaval asuva Viljandi päevakeskuse sauna. Seal on muu hulgas abilised, kes saunalistel vajaduse korral pesta aitavad. Botova seda aga sobivaks variandiks ei pea, sest esiteks on karkudega sinna vaevarikas minna ning pealegi tuleb pesemise eest maksta.
Kõne all on olnud veel kaks varianti: üks teine sotsiaalkorter Riia maanteel, kus pesemisvõimalused on paremad, ning koht sotsiaalmajas. Esimesena nimetatu kahjuks räägib paraku tõik, et eluase asub neljandal korrusel. Teise variandi kohta ütleb Tatjana Botova, et sotsiaalmajades elab igasuguseid inimesi ning omaette on tunduvalt parem.
Livia Kase selgitust mööda on Viljandil kaht tüüpi sotsiaalpindu: üksikud eluasemed korterelamutes ning sotsiaalmaja toad. Sotsiaalpinna soovijaid on järjekorras kümneid. Nimetatud põhjuste taha omavalitsus varjuda aga ei kavatse.
«Ka sellele olukorrale tuleb lahendus leida — see on meie professionaalsuse küsimus,» lausub Livia Kask.