Rohemajandus pakub lootust

, riigikogu keskkonnakomisjoni aseesimees, Sotsiaaldemokraatlik Erakond
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karel Rüütli
Karel Rüütli Foto: Erakogu

TÄNAPÄEVAL NÄEVAD arenenud riigid rohemajanduses nii kliimamurede lahendust kui uute töökohtade ja majanduskasvu allikat. Juba üheksakümnendate aastate algul kirjutas toonane keskkonnaminister Andres Tarand enne esimesele Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) keskkonna ja arengu tippkohtumisele suundumist nõnda.

«Arenenud maailm on üsna üksmeelne kolmes energeetikat puudutavas printsiibis, mida lähitulevikus tuleb rakendada. Need on säästlikkus, energiatoodangu hajutamine ning alternatiivenergeetika arendamine. Neid juhtmõtteid ei tohi vastandada, neid peab arendama korraga — muidugi võimaluste piires.»

Nüüd, peaaegu kaks aastakümmet hiljem on Rio de Janei­ros peetud ÜRO teise kestliku arengu tippkohtumise järel kujunenud valdavaks arusaam, et taastuvenergeetikast peab saama peavooluenergeetika ning energia säästmine on kõige tõhusam viis energiavõimsusi suurendada.

OMETI VÄLJENDATAKSE majanduse ebastabiilsuse valguses järjest rohkem kahtlust, kas sellel kõigel on mõtet. Kasvavas tempos kiireneb ressursside kasutamine ja fossiilsete energiaallikate tarbimine muudkui suurendab CO2 heitmeid.

Ühtlasi muutub maailm üha sõltuvamaks naftast, mis pärineb suuresti Lähis-Idast, Lääne-Aafrikast ja Venemaalt — piirkondadest, kus valitsused ei häbene kasutada oma energiaressurssi poliitilise mõjutusvahendina.

Kui rahvaarv kasvas XX sajandil neli korda, siis fossiilkütuste kasutamine suurenes 13, maavarade kasutus 23 ja vee kasutus üheksa korda. Analüüside järgi kasvab maailma energiavajadus võrreldes kriisieelse ajaga 2035. aastaks poole võrra. Seda trendi veavad eeskätt tärkavad majandused.

Ka Eesti väljakutseks kujuneb küsimus, kuidas saavutada vähemaga rohkem. Siinkohal ei saa rääkida ainuüksi energeetikast, vaid vaadata tuleb majandust tervikuna, et vähendada selle keskkonnamõju.

Euroopa keskkonnaagentuuri andmete järgi suurenesid 2010. aastal Eesti CO2 heitmed Euroopa Liidus kõige enam, tervelt 25,2 protsenti. Ehkki põlevkivienergeetika reostab tohutult keskkonda, eraldab valitsus selle toetamiseks ikka sadu miljoneid eurosid.

Euroopa Komisjon peab meie majandust üheks Euroopa energiamahukamaks, energia üha kasvava hinna tõttu kaotab see kiiresti konkurentsivõimet. Niisiis tuleb mõelda, mida teha, et meie tarbimiskäitumine ei mõjuks loodusele nii hävitavalt, ning kuidas väljuda ohtlikust sõltuvussuhtest, millesse naftat eksportivad autoritaarsed riigid on maailma tõmmanud.

Lahendus saab olla ainult üks: raiskamisele orienteeritud majandusmudelilt tuleb ümber lülitada säästlikule ja kestlikule režiimile. Rohemajandusele kui võimalusele oligi üles ehitatud Rio de Janeiro tippkohtumine.

LEIAN, ET Eesti ei tohi kaasa minna suurriikide pillava ja vastutustundetu mentaliteediga. Peame leidma teise tee, koondama oma parima ekspertiisi ja olema esimeste hulgas, kes majanduse ümber kujundavad. Sellega osutame teene nii endale kui järeltulijatele ning ehitame üles tulevikumajanduse, mis pakub paljudeks aastateks tööd ja sissetulekut.

Keskne roll on selles kanda riigil: koostöös partneritega peab ta võtma vastutuse, panustama ja riske jagama. Ainult pikaajaline riiklik poliitika annab investoritele kindluse investeerida rohemajanduse uudsetesse, tulevikus tulu toovatesse tegevusaladesse.
Üksnes vastastikuse usalduse korral suudetakse investeerida miljardeid eurosid, et kodud ja töökohad muutuksid säästlikumaks, mindaks üle taastuvatele energiaallikatele ning jäätmekogused ja saastamine kahaneksid otsustavalt.

Rohemajandus tähendab seda, et transport ja logistika kujundatakse ümber, kasutusele võetakse keskkonnasõbralikud ehitusmaterjalid ja tehnoloogiad, tööstustes vähendatakse materjalikulu ja kemikaalide kasutamist ning pakendamise jaekaubanduse vallas tehakse suuri muudatusi. Mõistagi tuleb sel puhul arendada mahepõllumajandust ning ärgitada inimesi tarbima kohalikke tooteid.

Paljud uued lahendused nõuavad teadlaste jõupingutusi ja suuri rahasummasid, aga mõned vajavad ainult loovamat lähenemist ja vanade dogmade murdmist. Igal juhul teevad sotsiaaldemokraadid täna tööd rohemajanduse ettepanekute kallal. Parafraseerides Andres Tarandi mõtet: me peame tegema kõik, et Eestil ei jääks vajaka tulevikukujutlust.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles