Vabariigi aastapäeval korraldatavad presidendi vastuvõtud, eeskätt nende kätlemistseremooniad, on tulist jututeemat pakkunud sestpeale, mil neid 1990. aastate keskpaigas korraldama hakati. Tegu oleks justkui Eurovisiooni lauluvõistlusega, mida rahvas tabloidmeedia taganttõukamisel telerite ees arvustada võtab, ise samal ajal targutades, kui mõttetu ja labane see kõik on.
Niisis on Evelin Ilvesel õigus, kui ta ütleb, et pilkupüüdvad kleidid on hakanud nende kandjaid varjutama ning matavad nii mõnelgi kogu päeva mõtte enda alla. Olukord on aga vist veelgi kurvem: vastuvõtu ja ka kogu päeva tähendus pole kadunud mitte «nii mõnegi», vaid väga paljude silmis. Õigemini pole nad seda kunagi üles leidnudki, sest ajastu, mil nende väärtushinnangud välja kujunesid, andis riiklikele pühadele hoopis teistsuguse tähenduse.
Seepärast ei usu ma, et piltnike ja teleoperaatorite (välja arvatud rahvusringhäälingu omade) edaspidine ukse taha jätmine, mida esileedi eilses «Postimehes» tõotas, erilist tulemust annaks. Kuniks leidub inimesi, keda etiketiprohmakad ja moelibastused erutavad, jagub ka väljaandeid, kes sel teemal kas või läbi lukuaugu «analüüsid» valmis treivad. Turg dikteerib.