Mees laulab end elust läbi

Üheskoos pillimänguga tutvust teinud koolipoisid on tänini sõbrad ja leiavad igal suvel aega kokku saada. Foto: Elmo Riig / Sakala

Artikkel ilmus 21. juuli «Sakala» paberväljaandes

«Ei taha enam kelli parandada, aitab. Tiksun nüüd niisama,» muheleb üle kolmekümne aasta kellassepa- ja meelelahutajaametit pidanud Ilmar Haukanõmm.

Keskkooli lõpetamise järel teeninduskombinaadis Leola kellassepaõpilasena tööd alustanud Ilmar Haukanõmm on sättinud tuhandete kellade pisikesi hammasrattaid. Keerukaimad on meistri sõnul parandada naiste tibatillukesed käekellad ja vanaaegsed seinakellad. Selles töös peab ta terava nägemise kõrval tähtsaks kindlaid ja tundlikke käsi.

Keegi pole kokku lugenud inimesi, kelle ajanäitajad Haukanõmme käe all uuele elule on ärganud, ega neidki, kes aastakümnete jooksul Immi laulu saatel tantsu on löönud. Viimaseid on kindlasti märksa rohkem.

Vaevalt leidub keskealist põlisviljandlast, kes ei ole seda kordagi teinud.

Laulmine on Haukanõmme saatnud kogu elu. See algas keskkoolis sõpradega bändi tegemisest. Noored mehed mängisid koolisaalis vaheldumisi mitut pilli, kuni tekkis jaotus: kellele kitarr, kellele trummid, kellele klahvpillid.

Laulda proovisid esialgu kõik, kuid üsna ruttu sai selgeks, et kõige paremini tuleb see välja Ilmaril.

Haukanõmm meenutab kauget aega, mil kitarr tuli endal vineerist välja saagida. Ega teisigi pille olnud kerge hankida. Võimendusena said poisid mõnikord kasutada kino oma.

«Tegime kaaslastega suvel ühiskondlikult kasulikku tööd, ladusime puid kooli kuuri, kui tuli jooksuga meie bändi liider Meelis Punder ja sosistas mulle kõrva, et saime kultuurimajas prooviruumid. Seal oli võimalik lugusid õppida ja harjutada ning hiljem organiseeris kultuurimaja direktor meile ka esinemisi.»

Mängust saab töö

Elu muutus hoopis teiseks, kui selgus, et esinemise eest võib saada raha. Esialgu andis energiat ja pani südame kiiremini põksuma ainuüksi võimalus teistele esineda.

Ansambel Kärjed kuulus möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel Eesti levimuusika tippude hulka. Haukanõmm kutsuti sellesse laulma, sest eelmine solist Leo Priivits oli saadetud Vene kroonut teenima. Siis avanes Viljandi noormehe ees juba lai maailm.

«Koos Tõnis Mäega olime mitu nädalat reisil. Esinemised algasid Pihkvast, järgnesid Velikije Luki ja Taurage.»

Ilmar Haukanõmm meenutab, et Kärjed oli üsna suur ansambel. Sellesse kuulusid tuntud viljandlased Ants Helinurm, Üllo Kaur, Toomas Sarri, Jaan Teder, Neeme Punder, Helju Meriste ja Velli Joonas. Väikestel pidudel polnud nii suure koosseisuga otstarbekas esineda, seepärast lõid Haukanõmm ja Mati Allik bändi Mesilased. Selles tegi kaasa ka nüüdne tunnustatud koorijuht Aarne Saluveer.

Haukanõmm on laulnud kümmekonnas ansamblis. Nendega koos on ta risti-põiki läbi sõitnud kogu Eesti ning esinenud küll juubelitel, küll nääri-, jõulu- ja lõikuspidudel, rääkimata suvepäevadest ja tantsuõhtutest. Ta on musitseerinud koos Marju Kuudi, Anne Adamsi, Andres Põldroo, Ain Agana, Tõnu Kallaste, Evald Raidma ja paljude teistega.

Oma põhitööks peab mees siiski Viljandi restorani orkestrandi ametit. Kuuel õhtul nädalas neli tundi laulmist on Haukanõmme häält nii kõvasti treeninud, et see ei ilmuta väsimuse märke ka nüüd.

Hääle kaotust polevat ta kunagi kogenud, ent Vikerkaare restoranis esinedes tajus mõne minuti vältel, et on kurt. «Lugu käis, nägin liikumist ja tundsin rütmi. Laul oli selge ja püüdsin läbi häda jätkata. Paari minutiga kuulmine õnneks siiski taastus.»

Restorani aeg õpetas Ilmar Haukanõmme kohanema kiirete muutustega. Pillimehed vahetusid sageli: kes läks sõjaväkke, kes kõrgkooli, keda ei lubanud naine enam kodust välja. «Ühel õhtul olime basskitarristiga kahekesi. Kõhe oli küll, aga täitsime õhtu muusikaga ja mängisime isegi lisalugusid,» meenutab ta.

Lisalood tõid tol ajal muusiku leivale vorsti, kuid eeldasid alati kelnerite nõusolekut. Olles otsustanud tööpäeva lõpetada, kasutasid nood köögi seinale selleks otstarbeks paigutatud lülitit, millel seisis sõna «orgestrant».

Nupulülitus jättis ansambli elektrita ja saabuski öörahu.

Restoranimuusiku leib vahetus piiride avanedes laevalauliku omaga. «Nädal laevas, kolm vaba,» jutustab Haukanõmm oma graafikust. Ta leiab, et laevas töötamiseks peab olema hea tervis, mis talub pidevat vibratsiooni. Soome liinil päevast päeva Saaremaa valssi kõõrutanud laulumees on nende aastatega rahul: teenistus andis võimaluse teha kodus korralik remont.

Ilmar Haukanõmm ütleb, et tal on elus vedanud. Ennekõike peab ta silmas abikaasa Üllet, kellega on koos elanud juba kolmkümmend viis aastat. Mingil moel võib vedamiseks pidada isegi lapsena saadud seljavigastust, mis hakkas end teismeliseeas tunda andma ning päästis noormehe Nõukogude armeest, Tšernobõlist ja Afganistanist.

Haukanõmm peab sõprade teeneks, et on ilmunud tema lauludega kassett ja CD ning teda on kutsutud esinema telesaadetesse. Viimati astus ta üles «Õhtusöögis viiele». Muusik arvab, et võiks ühe plaadi veel teha.

Plaadil ja kassetil on kirjas, et nendel laulab Im. Täisnime esimesest ja viimasest tähest koosneva lühendiga olevat teda kutsuma hakanud Viljandi restorani ajutiselt tööle tulnud Kohtla-Järve klahvpillimängija. Aastaid üksnes tuttavate kõnepruugis figureerinud nimi on nüüd saanud artistile nõnda omaseks, et selle järgi tunnevad teda nii raadiokuulajad kui peoõhtul tantsukeerutajad.

Tähtsad päevad

Ilmar Haukanõmm ütleb, et sünnipäevad, jaanipäev ja jõulud on tähtsad ning neid tuleb tähistada. «Paljud mu sõbrad on juba siitilmast läinud ja allesjäänute puhul on iga sünnipäev nagu juubel,» sõnab ta.

Maiade kalendris väljapakutud ilmalõpu kuupäeva järgi jääks Haukanõmme 57. sünnipäev 22. detsembril tähistamata. Tema maailmalõputeooriat ei usu ning loodab sel päeval ikka kallite inimeste ja sõpradega koos olla.

Ehkki Kanakülas sündinud, on Haukanõmm veetnud kogu elu Viljandis. Lapsepõlves algas pidev koduigatsus. «Vanemad rabasid kahel kohal tööd teha, et jalgu alla saada. Mind viidi esmaspäeva hommikul nädalasse lastesõime, kus lapsed pandi aeg-ajalt pimedasse ruumi karistust kandma,» meenutab ta nõukogudeaegset kasvatussüsteemi.

Kodu on mehele nii kallis, et tungiva vajaduseta ta enam välja ei lähe. «Kui kutsutakse ja kohale viiakse, käin veel mõnikord esinemas, aga ise pole ma ennast pakkunud,» jutustab ta harvadest ülesastumistest.

Vanaisaroll on toonud talle uusi ülesandeid: Haukanõmm käib kaheksa-aastast tütretütart Norat trennist toomas ja õpetab talle malemängunippe.

Ilmar Haukanõmm räägib, et kass äratab ta hommikul kella nelja paiku. «See on ilus päikesetõusu aeg. Vaatan aknast välja ja vägisi meenuvad ajad, kui varahommikuses vaikuses töölt koju jõudsin.»