Hannele Känd töötab Viljandi kultuuriakadeemias ruumis, mille uks on alati lahti.
Hannele Känd organiseerib, juhendab, tantsib, reisib, algatab ja lõpetab
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Seda nimetatakse AVA toaks, mis lahtiseletatult tähendab arendus-, välis- ja avalikke suhteid. Kuna tegemist on avalike suhetega, peabki uks lahti olema, et inimesed saaksid igal ajal sisse astuda ja suhelda,» selgitab tütarlaps rõõmsalt.
Marjapõõsad ja raamatud
Hannele Känd on pärit Pärnust, kus ta vanemad olid matemaatikaõpetajad. Suviti tuli kodus ja vanavanemate juures aidata marju korjata ja muid töid teha. Selles peres oli kombeks, et paljud tööd tehti üheskoos.
Hannelele meeldis väga lugeda ja ajaga kasvas ka kiindumus teatrisse. Kindlasti süvendas seda veelgi Endla teatri kohviku klienditeenindaja töö, mida tütarlaps tegi põhikooli lõpust alates. Kooli ajal tuli tööl käia nädalavahetustel ja õhtuti.
Lapsepõlves unistas Hannele õpetajaks saamisest. Kuni hetkeni, mil ema andis teada, et on kategooriliselt selle vastu. Hannele arvab siiski, et õpetajaamet on üks tänuväärsemaid üldse, kuigi seda hinnatakse vähe.
Edasi küpses plaan saada ajakirjanikuks. Õppekavu uurides leidis Hannele veel teisegi võimaluse. «Mulle meeldib olla asjaajaja või sebija,» räägib ta.
Kultuuriakadeemia pärast
Viljandisse tuli Hannele Känd kultuuriakadeemia pärast. See oli tema esimene valik, teine oli ajakirjandus. Kuuldes, et ta on Viljandis kultuurikorralduse erialale vastu võetud, kõndis Hannele ülikoolist keset katseid välja, loobudes vestluskomisjoni ette minekust.
Neljandal kursusel tehti Hannelele pakkumine asuda kultuuriakadeemiasse tööle. See oli esialgu ajutine koht avalike suhete osakonnas, kust paar noort naist olid lapsepuhkusele läinud. Otsiti inimest, kes tunneks maja ja inimesi ning teaks, kuidas asjad käivad.
«Ma olin olnud tuutor, üliõpilasesinduses, korraldanud üritusi,» arvab Hannele, miks pakkumine tehti just talle.
Nüüdseks on ta seal töötanud ligi kaks aastat. Hannelele meeldib tema töö, meeldivad inimesed, kellega ta iga päev kokku puutub. Parimaks peab ta seda, et põhitöö — pressiteadete edastamise ja projektide kirjutamise — kõrvalt jõuab teha ka muud.
Hannele on kultuuriakadeemiale väga tänulik, sest mitte ainult koolitarkus, vaid kogu sealne loominguline õhkkond on muutnud teda mängulisemaks. «Elu tuleb nautida, eriti seda, mida teed,» ütleb ta enesekindlalt.
Kultuur aitab hingata
Hannelele meeldib väga teater ning kultuurikorralduse kitsamaks erialaks on ta valinud etenduskunstid. Ta hoiab end Eesti teatrieluga kursis ning kui võimalik, osaleb teatriprojektides. Hannele kiindumust selle ala vastu väljendab ka tema teatriblogi, mis saab täiendust pärast iga nähtud etendust.
Hannele on viis aastat kaasa löönud tudengite teatripäevade korraldamisel. 2008. aastal oli ta avalike suhete ja personalijuht ning alates 2009. aastast on projektijuht ja peakorraldaja. Tänavu oli ta kultuurikorraldajate lõputööna käiku läinud projekti nõustaja ja abiline.
Teatrilavale Hannele ei kipu, kuid tantsinud on kogu aeg. Eriti südamelähedaseks muutunud rahvatantsuga hakkas ta tõsisemalt tegelema alles Viljandis. «Hea on olla tantsu sees,» selgitab ta, miks talle meeldib tantsida.
Hannele reisib palju. Sel aastal on suurem osa välismaareise olnud seotud koos sõbranna Merli Antsmaaga, kes on samuti kultuuriakadeemia vilistlane, loodud mittetulundusühinguga Kultuur Aitab Hingata. See ühendus sündis eelkõige kultuurisündmuste korraldamiseks.
Vaimse pärandi projekt «Grand treasures» on Hannele sõnul üks selle suurtest ettevõtmistest. Nimetatud projektiga on ta käinud Poolas ja Portugalis ning eile lendas Kreekasse, ees ootavad sõidud Lätti ja Hispaaniasse. Külalisi võetakse vastu ka Eestis. Erisugustes riikides projekti partnereid külastades jagatakse häid kogemusi, kuidas vaimset pärandit tunnustada ja märgata.
Üks viimase aja suuremaid ettevõtmisi, millele mittetulundusühing oli juriidiliseks kehaks, oli Õisu mõisas lavastus «Pulm». See tundus algul olevat väike ettevõtmine, kuni ühel hetkel avastati, et kõik etendused on välja müüdud.
Hannele Kännu ja Merli Antsmaa ühing aitab sel aastal teha Maaja Halliku Koidu seltsimajast rääkivat lühifilmi, mis peaks valmima selle aasta lõpuks, ning võimaldab kultuurikorralduse tudengitel lõputöid ellu viia.
Järgmiseks on ette võetud rongiteatriprojekt, mille proovietendused olid 26. juunil Viljandi—Türi liinil liikuvas rongis.
Kahasse mittetulundusühingu tegemine pole olnud lihtne, tunnistab Hannele, sest raamatupidamine valmistas algul raskusi. Nüüdseks on ühiselt ürituste korraldamine saanud neile südamelähedaseks.
Kogub maailmas tarkust
2008. aasta septembris läks Hannele Känd Euroopa vabatahtliku teenistusega Šotimaale. «Kui nägin pakkumist minna Šotimaale, kusjuures veel teatrisse, haarasin sellest kohe kinni ja mind valitigi välja,» kirjeldab ta enda täitunud reisiunistust. «Kui sa midagi väga tahad, siis mõtle sellele ja see saab teoks.»
Ugalaga võrreldes polnudki see õige teater, vaid pigem huvikool, mis andis noortele teatri- ja filmiõpet. Nädalas oli umbes 12 tundi teatri töötubasid, kus Hannele oli algul abiline, hiljem, kui töö oli selgeks saanud, juhendaja. Käidi ka asutuse lähedal asuvates maakoolides draamatunde andmas.
Eesmärk ei olnud õpetada noortele näitlemist ja laval olemist, pigem anda enesekindlust ja väljendusoskust ning harjutada meeskonnatööd. «Seal oldud aastaga õppisin palju enam, kui oleksin siin õppinud viie aastaga,» tõstab Hannele Šotimaal veedetud aja kohta esile.
Hannele on olnud vahetusüliõpilane ka Soomes. Pärast Šotimaalt naasmist kandideeris ta Jyväskylä lähedal asuvasse humanitaarkõrgkooli ja õppis seal vahetusüliõpilasena kultuurikorraldust. «See polnud päris see, mida ootasin. Neli kuud Soomes polnud midagi vapustavat,» lausub ta.
Viljandi hea elu
Hannele Kännu sõnul on linn ise põhjus, miks Viljandis olla. «Kui Viljandis oleks meri, oleks see maailma parim linn,» leiab ta. Hannelele meeldivad siinsed inimesed, lisaks õpib tema noormees kultuuriakadeemias.
Hannele arutleb, et võiks minna tööle ka Tallinna, kus palk oleks suurem, aga seal kuluks see raha niikuinii kohe ära ja keskkond pole suurem asi.
Ainus, millest ta Viljandis puudust tunneb, on Tallinna teatrirohkus ja sellest tulenev valikuvabadus. «Tahaksin rohkem lavastusi näha, aga siis pean sõitma Tallinna ja kulutama lausa kaks päeva, sest viimased bussid ja rongid tulevad Tallinnast Viljandisse enne, kui etendus lõpeb.»
Viljandis võiks tema meelest olla ka rohkem jalgrattateid või vähemalt võimalus ohutult ja mugavalt rattaga sõita.
Kultuuriakadeemia vilistlaste kohta tehtud uuringust selgus, et 26 protsenti, veidi üle veerandi, jääb Viljandimaale elama ja tööle. Siin võiks olla rohkemgi noori haritud inimesi, aga nad peavad tihtipeale suutma ise endale töökohti luua ja majandada. Väikeses rahvamajas peab olema palju oskusi, et ära elada.
Hannele on veendunud, et 20 aasta pärast on Viljandis elanikke praegusest rohkem. «Viljandi ei saa olla koht, kus rahvaarv ainult väheneb. Inimesed tulevad lõpuks tagasi, sest nad saavad aru, et siin on tore elada,» usub Hannele.
Viljandi tulevikule mõeldes on hädavajalik, et siin säiliksid kultuuriakadeemia ja teater, samuti pärimusmuusika keskus. Et siia tuldaks ka talvel, mitte ainult suvel.
Hannele loodab, et pääseb Eesti muusika- ja teatriakadeemias magistriõppesse. Ta tahab selle läbi teha töö kõrvalt. Kultuuriakadeemiaski vaadataks tema õppimaminekule hea pilguga.
Oma kaugema tuleviku tahab Hannele kindlasti siduda kultuuriakadeemiaga, kas või seal loenguid pidades. Kui hästi läheb, on see võimalik.
«Kuigi ma ütlen, et olen väga noor, saan mõne aasta pärast juba kolmkümmend,» naerab ta. Selleks ajaks võiks pere olemas olla.