ÜTLEN AUSALT, et meie lühikesest suvest ja vähestest päikeselistest ilmadest on raske täit rõõmu tunda, kui mõni Eesti probleem paneb pea valutama.
Meel on päästetöötajate pärast kurb
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veidi üle poolteise kuu on möödas sellest, kui meie riigis suleti üheksa päästekomandot. Selle otsuse puhul räägiti kulude kokkuhoiust ning allesjäävate komandode päästevõime suurendamisest. Asemele lubati vabatahtlike igakülgset abistamist ja toetamist. Mis on sellest saanud?
5. juuli «Eesti Päevalehe» reportaaž pakkus lugejatele ehmatava pildi Palamuselt, kus vabatahtlikel päästjatel on puudu tööks vajalikku varustust ning välja pole töötatud teavitussüsteemi, mis võimaldaks meestel tulekahju korral kiiresti koguneda. Palamusel kasutada olevatest rõivastest ei jätku isegi pooltele päästjatele, eriti suur puudus on jalanõudest.
Reportaažis nenditakse, et vabatahtlik komando püsib seal elus suuresti tänu ümbruskonna valdade toetusele.
Päästevaldkonnas on vabatahtlikkust ikka aus peetud ja sellel on pikad traditsioonid, kuid ometi pole see imevits, mis kaotab Eesti probleemid.
Ühelt poolt mõistan vajadust hoida kulusid kokku ja muuta töö tõhusamaks, kuid teiselt poolt teeb hinge täis, kui riik ei hinda neid, kes on valmis teisi aidates eluga riskima. Siseministeerium pole olnud oma ülesannete kõrgusel ega täitnud vabatahtlike varustamise lubadust.
Päästeameti reform tundub olevat ette võetud äraspidi. Talupojamõistus ütleb, et vabatahtlikkust saab edukalt kasutada, luues selleks võimalikult head tingimused. Niisiis pidanuks valitsus koostama korraliku plaani, tagamaks priitahtlikele päästjatele rõivad, ruumid ja tehnika. Niisama tähtis on ühtne lihtne ja kiire teavitussüsteem.
Ometi tehti teisiti: komandod suleti ning kõik muu jäeti vabatahtlike ja valdade mureks.
KIITA POLE ka kutseliste päästjate ja päästeteenistuse olukord. Kaua kestnud kärped ning alarahastatus annavad end tunda nii inimeste kui tehnika poolel.
Kärbete ajal hoiti masinate tehnohoolduselt kokku ja nüüd lagunevad need selle võrra rohkem. Ka isikukaitsevarustus on uuendamata ning päästeamet tunnistab, et seda välja vahetada ei ole raha.
Minu arvates ei saa päästjad piisavalt palju palka selle eest, millega nad iga päev silmitsi seisavad. Neil tuleb käiaveel lisatöölgi. Üks tuttav tuletõrjuja töötab vabadel päevadel traktoriga metsas ning puhkuse ajal sõidab Soome ehitama. Suitsu ta ei tee ja viina ei võta — rabeleb, et pere ära toita. Nõnda võib end surnuks töötada.
Niisiis oleme olukorras, et vabatahtlikele ei jätku varustust, kutseliste päästjate oma laguneb ning õiglast tasu ei saa keegi.
Valitsusel on vaja leida päästeteenistusele rohkem raha. Pidev alarahastatus on jõudnud punkti, kust enam edasi minna ei saa. Peale masinate laguneb kogu süsteem.