Suure-Jaani konstaablijaoskonna piirkonnavanema Harry Andressoni sõnul pakuvad teolt tabatud kiiruseületajad korrakaitsjatele tänapäeval harvem raha, kuid kergemat karistust lunivad endiselt.
Häbematud kiiruseületajad ei mõtle inimelu säästmisele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Abipolitseinik Arvi Unt on näinud väga vihaseid trahvi saanuid, kuid ka neid, kes vaat et tänavad selle karistuse eest.
13 ja reede on huvitav kombinatsioon ning kõigi ebausklike hirmuunenägu. Sel päeval sain võimaluse jälgida Kolga-Jaanis Viljandi, Põltsamaa maantee ning Reimani tänava ristmikul kiirusemõõtmist. Koht on ohtlik, sest läheduses on õueala ja hooldekodu ning korralikke kõnniteid seal pole. Suuremad autod ei pruugi seal kiirust maha võtmata teineteisest mööda mahtuda.
Kui Kolga-Jaani jõudsin, sai parasjagu trahvi autojuht, kes oli 50 kilomeetri alas sõitnud 79 kilomeetrit tunnis. Maha arvati 3 kilomeetrit tunnis radari veaprotsendina. Sellise rikkumise eest on maksimaalne karistus 400 eurot ning juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuueks kuuks.
Juht tunnistas, et oli kiirust ületanud, ning lubas olla järgmine kord hoolsam.
Politseinike tähelepaneku järgi üritavad korrarikkujad enamasti varjuda teadmatuse või hooletuse taha, soov mõni minut varem sihtpunkti jõuda ei korva aga kaotatud inimelu.
Andressoni sõnul pole kiirusega 140 kilomeetrit tunnis sõitvad autod mingi haruldus, kuid pigem tehakse seda suvel. Paari tunniga tabavad kontrollijad tavaliselt neli või viis rikkujat.
Järgmine huligaan
Kui seadusekuulekale autojuhile tundub viiekümne alas 76 kilomeetrit tunnis sõita mõistmatu, siis paar minutit pärast eelmise protokolli valmimist võttis Harry Andresson aja maha sinises mikrobussis sõitjatel. Algul liikus see kiirusega 91 kilomeetrit tunnis.
«Nahaalsus, seda pole võimalik muud moodi nimetada,» ütles Arvi Unt, nähes minu imestunud nägu. Juht tõi oma teguviisi õigustuseks, et seitsmekümnega sõita lubav märk oli mõnda aega tagasi ning hoo mahavõtmiseks oli aega küll.
Eelmisel kuul oli sama kaubikujuht saanud 80 eurot trahvi. Seekord teenis ta vale kiiruse valimise eest 240 euro suuruse karistuse.
Abipolitseinik ütles karistuse kohta: «Nii see mäng käib — kes saab aru, kes mitte.»
Juht ei olnud trahvist vaimustuses, kuid oma teguviisi kommenteerima ei soostunud. «Hakkame juba minema, meil on kiire!» kostis bussist ühe kaassõitja hääl.
17 aastat elukutselise autojuhina töötanud abipolitseinik sõnas seda kuuldes: «Liikluses ei saa kiire olla, selline asi tuleb ära unustada. Liikluses kiirustades on kiire ainult surnuaiale.» Tema arvates tuleks mõnikord oma eesõigusest loobuda, et õnnetusi ära hoida.
Andresson rääkis, et viga on tihtipeale juhtides, kel pole ohutunnet. Teede parandamine on muidu tervitatav nähtus, kuid koos sellega suureneb ka autode liikumiskiirus. Juhtidel on tavaks üksteisele tulede vilgutamisega politseinikest teada anda, aimamata, et nii täidavad nad korravalvuritega sama ülesannet: panevad juhid kiirust maha võtma.
Lapsed teel
Korraga jooksid lapsed üle tee. See juhtus 25 meetrit eemal kohast, kus sinise mikrobussi kiiruseks mõõdeti 91 kilomeetrit tunnis. Kas ta oleks jõudnud sel juhul peatuda? Lapsed on tihti hajevil ja unustavad ettevaatlikkuse. Mõni ei vaata kahele poole, vaid jookseb otse teele.
Neli väikest poissi said Harry Andressoni käest kiire liiklusohutuse tunni. Neist vanim läheb järgmisel aastal kolmandasse klassi. Arvi Undi arvates oleks olukord vähem ohtlik, kui lastele kodus räägitaks, kuidas ja millal võib üle tee minna.
Arsti juurde suunduvad vanurid lausa kõnnivad teel. See pole aga nii lai, et ära mahutada uljad autojuhid, vanurid ja hajevil palli mängivad lapsed.
Andressoni sõnul hoiavad juhid end politseiautot märgates vaos, tavaauto roolis istuvale politseinikule pole seadusrikkujate nägemine aga mingi ime.
Kõik Viljandist Tallinna sõitjad ilmselt teavad, kuidas auto, kes sinust äsja mööda kihutas, kiiruskaamerat märgates järsult pidurdab. Kiiruskaamerad tekitavad sel moel hoopis ohtlikke olukordi. Andressoni ja Undi sõnul oleks palju parem, kui suudetaks arvutada sõiduki keskmine liikumiskiirus mitme kaamera vahel. See distsiplineeriks sõitjaid palju efektiivsemalt.
Andresson, kes on politseinikuna töötanud 20 aastat, teab, et kõige hullem, mida liikluses näha võib, on hukkunutega avarii.
172 kilomeetrit tunnis on suurim kiirus, mida politseinik seni oli mõõtnud.
Mõni aeg tagasi Leies olevat politseinike sõnul olnud olukord, kus lubatud piirkiirust alla 20 kilomeetri tunnis ületanud autojuhte lihtsalt ei olnud mahti kinni pidada, sest järjekorras oli juba neli autot. Eelistati neid, kelle rikkumine ületas 40 kilomeetrit tunnis.
Andresson nentis, et mõni päev kohe on selline, kui kiiruseületajaid on tunduvalt rohkem. Ta toonitas, et eesmärk pole kedagi karistada, vaid ohtlikel aladel kiirus väiksemaks saada.